nõuanded

aitab! ma olen terve interneti läbi lugenud nõuannetest, kuidas kirjutada. kunagi tellisin raamatuid. nüüd aeg-ajalt otsin sealt midagi, mis aitaks. kuigi ma tean juba mõnda aega, et seal pole midagi. mul on tohutult harjutusi kogutud. ma tean, et tuleb kirjutada. aga ikka leian end kuskilt foorumist. need, kes kirjutavad hästi, keda olen lugenud, nad ei jaga nõu internetis. kes ka saadab näiteks uudiskirju, annab teemasid, esitab küsimusi. laseb neil praadida. ja kirjutada miskit, enne, kui järgmine kiri ilmub. ma ei tee neid ülesandeid. ma loen ja unustan. mul on raamatud, kus on igasugu ülesandeid. osad on traditsioonilisemad. kirjutades keskenduda mõnele oma meeltest, näiteks kuulmisele ja kirjutada 10-15 minutit sellest, mida kuulen. autode foon taustal. linde pole kuulda, alles nad olid nii valjud. 

siis on harjutused, kus alustad „Ma ei tea miks, aga ma mäletan…” Peaks võtma mitte liiga suurt sündmust, vaid pigem mingi väiksem. Pole õieti teinud seda.

Siis on paar raamatut, mida vanakooli kirjutamisõpetajad nimetavad, mulle tundub, et veidi üleolevalt „spirituaalseteks”. Seal on poeetilisem lähenemine. Ei mäletagi, mis harjutused seal olid. Autor ka ei meenu praegu. Üks teos on „Writing down the bones”. Sealt võiks võtta mingi harjutuse. Mäletan selle lugemist. Kas seal üldse oli harjutusi? Mõned raamatud kirjutamisest on rohkem memuaarid nagu Stephen Kingil. Need võivad sütitada teistmoodi. Pigem loeks isegi selliseid. 

Hea, et on mõlemad, aga mul on nõuannetest kõrini. Tahtsin öelda „siiber”, aga see tundus kuidagi vana sõna. Mitte minulik. Ei lähe mu isikubrändiga kokku? Okei, ära nüüd tümita ennast. Oled ju avaldanud küll. On paus olnud, aga mis teha, siit saab ju ilusti edasi mina. On kogumise aeg olnud. Küll saab kirjutatud kõik, mis vaja. 

Ma ei taha tegelikult lugeda ega kuulda ühelgi teemal nõuandjaid. Neid, kes ilma küsimata teavad, mida vaja. Pakuvad oma pakkumist enne, kui on küsinud. Kõik see on muidugi internetis. Miks ma seda loen? Jään sinna kinni. Sotsiaalmeediaga on nii halvasti, et ehk kaob see harjumus? Vist mitte. Nii lihtsalt mitte. 

Teen ikka seda oma kirjutamiseharjutust, mida alati. Õieti ei tee seda peatumata kirjutamist, et mis pähe tuleb. Ikka mõtlen ka vahepeal natuke. Mingi selline oma asi. Meenub, et seal „Writing down the bones” raamatus oli mediteerimine ja kirjutamine kokku toodud. Autor kirjeldas enda korraldatud retriite, kus mediteeritakse ja kirjutatakse vaheldumisi. See kõlab tegelikult hästi, väga hästi. Tahaks osaleda, aga meil vist pole. Siis korraldada? Korraldada nagu väga ka ei taha. Aga jaa, jooga ja meditatsioon on ju tuttavad. Kirjutamine ka. Eks ma võtangi ju kirjutamist kui teekonda endasse. Enda tundma õppimist läbi kirjutamise. Seda võib teha ka midagi muud tehes. Minu kutsumus on kirjutamine. Ma loodan, et ikka on. Lõbus on ju küll. Vahepeal väsisin ära, sest jäin marineerima. Keerlema. Ideid muudkui pritsib peale - see on väga hea muidugi -, aga ei oska millegagi nagu lõpuni minna ja pole eesmärki. On tuhandeid ideid, mis saavad kirja pandud. Tahaks võtta ühegi neist ja jõuda lõpuni ja saata kuhugi või laadida üles. Panna arvutis kuhugi kausta, kus on lõpetatud, valmis asjad. Kuidas küll nii keerulien on asju valmis teha? Ju siis on, kui pole otsest vajadust. Kõike ei peagi valmis tegema. Nii ma kuidagi mõtlen. Aga samas tahaks valmis saada. Ma ei taha üldse olla see tuhande pooliku asja tegija. Perfektsionist ja ülemõtleja olen niigi. Mul on isegi teadmine, et peaksin rohkem kvantiteedile keskenduma. 

Psühholoogia õpingud on viinud väga huvitavasse kohta - jumal tänatud, et on -, kus saan aru, kust tuleb mu pelgus olla nähtav. See pole mu loomus. Ma arvan ja usun pigem seda, et pole loomus. Miskipärast ma pole kindel, kas võin siin maailmas ikka olla. Kas võin olemas olla? Kas võin tahta? 

See pidurdab mind natuke, aga olen õigel teel. Ja meenutan endale, et olen varem avaldanud ja saatnud asju. Seega, võib-olla on jäänud lihtsalt liiga pikk vahe. Tahaks öelda, et tuleb tegutseda. Tulebki, aga seda ma olen koguaeg mõelnud. Alles päris viimasel ajal olen aru sanud, et abi küsimine pole nõrkuse, vaid vastupidi, julguse tunnus ja igati inimlik. Kes tahab seda siinset üksirügamise lippu kandu, siis hea küll, minugipoolest. Aga ma näen, et mu ümber on veel palju inimesi ja ma ei näe mingit põhjust, miks ei või teistele toetuda. Ei pea üksi kõigega hakkama saama. 

Aga. Et ma ei muutuks kibedaks, siis lähen päevatoimetustega edasi. Mul on mitmed ideed, mida kirjutada. Nagu alati. Ja muud kohustused. Teen need ära ja siis vaatan, kas tegelen ehk nendega. Kui ma mõtlen, et kus ma neid asju avaldan, siis jooksen ummikusse. Otsustasin, et seda ei pea enne teadma. Näiteks reisilugude puhul teadsin. Aga küll jõuab sellega tegeleda. Mul on vaja kirjutada ja võib-olla isegi veel filmi teha. Kui on vaja, siis on vaja. Küll leiutab ülejäänud elu selle ümber. Vahel on hirmus, kui saan aru, kuidas ma olen elu vältinud. Käinud kaarega mööda. Et mitte olla nähtav, uskudes, et ei tohi. Aga maha matta ma seda osa endast ei saa. Seega tuleb ta kuidagi tervislikult välja tuua. Muidu muundub see loominguline energia hävitavaks. Numeroloogias vist oli nii kirjas mu numbri kohta. 

Nii et pääsu pole. Tuleb lõpetada, sest siis saab alustada uut. Ja saata tibud laia maailma. Meenub, et paljud loomeinimesed on seda rääkinud, et kui nad on võtnud või on tekkinud rohkem aega ja vabadust, siis on asi hapuks läinud. Nad on enda asjad viimaseks jätnud. Pole kandnud vabaduse koormat välja. See ongi raske. Tean, et tuleks endale öelda, meenutada, et ma ei kanna kogu koormat, pole vaja. On isegi üks kehapsühhoteraapia harjutus, liigutus õlgadega, kus viskad nagu koti maha. Osad inimesed, ka mina, kipun kandma koormat, mida ei peaks. Suur osa sellest on süükoorem. Kõige mõttetum, kuid tuttavam kõigist. Märkasin just, kuidas perfektsionist minus tuli sisse. Tahtis piitsutada, et ma pole kerguses. Et kannan seda süüd. Aitäh, et sain seda märgata. Nüüd läks kergeks, tundub koguni naljakas. Selline tegelane. See sisemine perekond on ikka päris huvitav. Annab ikka märgata kõiki neid tegelasi. Jumal tänatud, et saab märgata. Siis muutub enamasti kõik. Tekib distants. Valik mitte visata veel üht kartulikotti turjale. Siis on kerge nagu linnukesel ja naeratus tuleb iseenesest näole. Lahe. Õiendada enda sisemise perekonnaga pole mõtet. Päris ignoreerida ka nagu alati ei saa. Kui hakata ära ajama, siis ei jõua muuga tegeleda. Nagu sõbra bokser, kes kutsikana muudkui peale pressis. Ma oskan öelda aitäh, nii ongi hästi. Pole ühtegi kaebust.