Festivalilt tagasi, et ülehomme uuesti minna. Keskkonnavahetus mõjus suurepäraselt. Väga väsitav ettevõtmine, aga midagi väga vajalikku tuli sealt tagasi. Midagi elustavat. Millegipärast lähevad kümme tuhat inimest sinna igal aastal. Muusika, artistid, lived on muidugi olulised, sõbrad samuti, aga midagi on ka selles, et selleks valitakse just muusikafestival. Seekord tundsin kuidagi eriti – võib-olla igal aastal, selle vahepeal hästi ära unustades – kuidas see ülisotsiaalne ja rahvarohke „kogunemine“ mõjus elustamisena. Pani vereringe taas tööle. See on festival, kus on väga palju 16-25aastaseid, kes iga aastaga tunduvad järjest nooremad ja ega ma nendega hängida ei tahaks ja oskaks, aga see nooruslik energia on väga turgutav. See ongi elu. Nende pealt või nende keskel näen seda, kuidas ma ise vaikselt aeglasemaks jään, energiat säästan ja kuidas nad panevad kõik välja, mis on. Ja seda on palju. Uskumatu, et endal oli ka ilmselt kunagi sellist jaksu ja lõputut energiat. Otepää Coop, mis muutub paariks päevaks ka nagu osaks festivalipaigaks, täitudes peomeeleolus noortega. Seal kõnetas üks noormees pakkudes lahkelt sõitu tema ostukärus. Tänasin ja ütlesin, et hetkel ei soovi. Ta mõistis ja küsis kohe täpsustavalt, et kas siis hiljem tuleks kõne alla. Ma olin juba eemal ja ei vaadanud tagasi, aga muigasin. See ongi elusus, milleta pole elu. Nii et noortega on kõik hästi ja palju selliseid festivale on? Nii suuri vist kaks ongi. Pühajärve on ka selles mõttes huvitav, et see on Lõuna-Eesti festival. Lisaks mujalt tulnud osalejatele just sealtkandi noortele kõige kättesaadavam ja võib-olla ainus võimalus näha oma lemmikartiste, sõpru, tuhandetes eakaaslasi. Ka näiteks Tommy Cashi, kes on hetkel Eesti kõige kuumem artist ja ühendus eurovisiooniga.
Jaagup Kreem ütles Terminaatoriga esinedes, et nad on ainus bänd, kes on seal kõik korrad, 30 aastat järjest. Ma imestasin, et 20aastastel olid nende lood peas. Tean, et kõigil vanematel eestlastel on sõnad tahes-tahtmata kuskil sügaval ajukurdude vahel nagu teokarpide kontuurid settekivimitel; aga kust noored need pähe on saanud? Ka sellele andis Jaagup Kreemi vaherepliik vastuse, kui ta ütles, et „kunagi olid siin teie vanemad ja nüüd olete teie“. Tõsi! Praegune publik kuulis neid lugusid kodustel pidudel, autodes.