Kohe vanaisa sünnale. Natuke sees keerab. Hommikuti keerab. Ja mis siin salata, süütunne ka. Tuttav süütunne. 

Pikalt polegi aega. Proovin ennast ikka hommikuti kuidagi üles saada. Suht nagu kellavärk on ikkagi see, et enne kella kahte aju ei tööta. Ilmselt tahab veel aega see magamata ööde, suvalise unegraafiku paikaloksumine. Usun, et ikka õnnestub ja ühel hommikul ei ärka õudu. Õuduse sisse. Aga juba seegi on hea, et kuskil lõunast läheb paremaks. Eile sõitsin pealelõunat rattaga linnast välja. Muu ei olnud lihtsalt võimalik. Ja tegelikult oli ju tore. Läks toredaks peale Tabasalu, kuskil Suurupi kandis. Sõitsin üle pika aja, üle vist isegi kahe aasta Vääna-Jõesuuni. Üllatavalt tore suvitusküla vaib oli seal poodide juures. Meie pood, kus sisse minnes vaatab vastu Õhtulehe kaas, pikad jäätisekülmikud. Kohe tekkis soov osta suviseid asju. Ajaleht, mingeid piimatooteid, vett. See põhiväljak seal on suvel parajalt elav, aga ka parajalt rahulik. Kindlasti saad aru, et pole enam Tallinnas. On nooremaid inimesi, vanemaid. See on vanem suvitusrajoon, aga autode järgi on näha, et ka nooremad on seal suvitamas või kanda kinnitanud. Kuidagi hubasem, kui Muraste uute elurajoonide juures uues poes. Eks ma vist olin umbes 10aastane, kui käisin seal Segasumma suvila suvelaagris, kus tohutult meeldis ja kus oleks tahtnud mitu „vahetust“ osaleda, aga see oli päris kallis laager. 

Poes oli sabas kümme inimest, läksin teise, väiksemasse, mis on kohe üle platsi. Seal olid kõik tooted samal kohal nagu nad alati on. Võib-olla iga viie aasta tagant satun sinna, aga teadsin täpselt, kus on mis tooted. Midagi polnud muutunud. Ka tädi tundus sama. 

Rannas oli tuttav hele liiv, avarus. Lained olid päris kaugele tulnud ja limpsasid päris aplalt üle kitsa liivariba. See sillerdav päike ja suur avarus, mis seal vastu võtab üllatab iga kord, kuigi on iga kord samasugune. Kaugemasse rannaotsa seekord ei jõudnud, aga esimeses otsas oli juba kaks söögikohta. Üks putkamoodi ja teine oli rannabaar. Nõukogudeaegsed roostes liumäed on lõpuks asendatud uutega, võrkpalliväljakud on korralikud, rannal on juba aastaid toole siin-seal, kus istuda. Ei plaaninud jääda randa, aga kui olin maha istunud, siis oli selge, et lähen ikkagi ujuma ja et pole mingit tahtmist linna tagasi kiirustada. Lugesin „Minu Ungari“ raamatut. Seal oli ootamatult palju juttu toidust ja kõht läks lootusetult tühjaks. Juba lapsepõlvest tuttav teejupp viis tagasi poodideni, kust leidsin paar lihapirukat. Mulle meeldib see platsielu seal. Seal on lapsi, poisse jalgratastega. Teismelisi ja täiskasvanuid, kellest osa tundub seal elavat või suvitavat ja teised nagu mina, sattunud mingi suvise käimise käigus. Kuidagi tekitas see tunde nagu oleks käinud kuskil kaugemal. Kas just päris Hiiumaal, aga midagi sinnapoole. Täna on sombune, aga mõttes olen ikka seal, otsin põhjust tagasi minna.