Proovin uuesti. Päeva esimesed pooled on jubedad. Olen aru saanud, et ma ei saagi sinna midagi väga teha. Loota, et läheb paremaks. Ma mõtlen sellest kui muutusest. Tahaks jubedalt midagi teha, saan isegi aru, et tuleb lihtsalt pihta hakata. Aga millega ja kust? See tundub täiesti kadunud. Ainus võimalus on ikkagi tagasi minna või taasleida see, mille tegemine meeldib. Mis varem on meeldinud? Kõik need asjad on justkui ümberringi olemas, olen leidnud vajaliku info, inimesed, kontaktid, aga kuskilt jääb ikka midagi puudu. Võib-olla tundub, et jääb puudu? Ma ei tea. Pole nagu mingit Põhjanaela, mis teed valgustaks. On maanilisemad ja rahulikumad ajad. Õigemini need ajad, kus on tohutult ideid ja plaane ja siis vajumine sohu, kus ei jaksa nagu midagi teha, kuigi tahaks. 

Eks siis tuleb õppida end ressurssima. See ehitab taas üles. 

Meenub, et unenäod olid õudsed. Võib-olla see tuli kaasa. Natuke tuli. Aga nüüd on ärkamise jubedus selja taga ja tahaks välja pääseda. 

Võib-olla on see tõesti muutuse aeg, mis ei pruugi küll kerge olla, aga kust pääseb välja see, mis peab. Ja võib-olla ma ei saagi seda teada. Võib-olla on okei mitte teada? Võib-olla ootan endalt liiga palju. Etteteadmist! Kes ma enda arvates olen?! :D Ma ei usu, et pean ka rahulikult ootama, kuigi võib-olla et pean. Midagi ei tea. Peab kuidagi nii olema, et kannataks olla. Ju siis on vaja seda energiat (mida tundub, et ei ole, aga vist ikkagi on!) kuhugi suunata. Elamisse. Ükskõik, mida see siis ei tähenda. Tean, mida tähendab! Seda, mis tekitab elusa tunde.