Tere taas. Eile ei saanudki pikemalt kirjutada. Midagi kõhus põles, valutas. Nagu oleks kõrvetiste moodi, aga iiveldas ka. Ei teagi, milles asi, aga väsimus oli suur ja kerged külmavärinad käisid lainetena üle. Tegin vist kolm tukastust ja päev libises mööda, sest püstijalu ei saanud kuidagi olla. Õhtuks hakkas juba ahastus suuremaks paisuma ja tundus hirmutav väljavaade jäädagi kuni ööuneni tuppa. Ajasin ratta välja ja käisin meres, tagasiteel jõudsin läbi meie võrkpalligrupi mängult. Selle aasta esimene mäng õues. Plats jäi kodutee peale ja mõtlesin tere öelda, aga enesetunne oli isegi paremaks läinud ja kohe kutsuti väljakule. Mingi tunnike sai mängitud ja jumala tore oli. Kui koju jõudsin, siis oli kergelt tunda küll, et oli väsitavam olla, kui peaks olema, aga ei midagi hullu, jõudsin veel pakkida ja mitmeid asju kodus ära teha. Nii et tundub, et see koletu rahutus ajab mind tegema asju, pärast mida on parem. Ja kui mõtlema hakata, siis täna oli üle pika-pika aja päris lihtne tõusta. Magasin ka vähem, kui tavaliselt, aga äratuskell ei tõstnud agooniasse, vaid oli täitsa okei püsti tõusta ja köögi poole tatsata. See on suur asi. Pärast lõputuna näivat õudustehommikuid. 

Ma ei tea, kas on abi sellest, et suvine elustiil on tervislikum ja liikuvam, energiat on juba eos rohkem. Või siis lõppes ehk see veider iiveldus ja kõhuvalu, mis jaanipäevast saati pea iga päev kummitamas käis, tuues mõnusama olemise. 

Võimalik on ka see, et kuna täna on kohe-kohe ees jälle sõit kolmeks päevaks Lõuna-Eestisse, siis see mobiliseeris. Juba ärgates töötas aju teistmoodi, tuletades meelde, et võtaksin laadija kaasa ja lasin peast läbi, mida veel ei tohiks maha jätta. 

Linu ei tohiks töö lõpetanud pesumasinasse jätta. 

Rohkem praegu polegi midagi. Huvitavad loodusseadused kehtivad siin leheküljel ikka. Need on aastatega ilmsiks saanud. Näiteks juunis olen ju väga vähe kirjutanud, mitteregulaarselt, pisteliselt; ja sellega on iga kord kaasnenud see, et see lehekülg hakkab tunduma järjest pikem. Täna olen justkui väga kaua selle otsas maadelnud, aga olen vist kuskil poole peal. Seevastu igapäevaselt tehes võiks arvata, et on raskem leida teemasid, siis tegelikult on vastupidi. Tavaliselt on nipsust mitmeid kohti, kust alustada ja kehamälu on ka olemas. Kui ei ole vahepeal kirjutanud, pigem lööb siis planguks: polegi mitte ühtegi mõtet. Praegu vaatan aga kella ja pean poole tunni pärast olema pakitud ja söönud. Lähen edasi.