Vihmane juuni. Läks juba meelest, et ka see on võimalik. Kõik on võimalik. Mõttetu lausa. Enesekriitika. Viitsütikuga pomm. Polli. Puhketalu? Hobused. Ratsanikud. Kunagine armastatu hobusega koos instagrami pildil. Kollased päikseprillid. Asjad teevad ilusaks. Sõnadest kumab läbi inimene, naiivsus. Kõik räägib, kõik hingab koos.
Kas keegi saab üldse aru praegu millestki? Minu jaoks on kõik üsna ebaselge. Vahepeal saab teha mingeid asju, keskenduda millelegi. Aga milleski kindel olla on haigelt võimatu. Mingis mõttes on see ka natuke hea, sest võtab ära petlikku enesekindluse. Noh, et kui on mingi usaldusväärne suur väljaanne, ajaleht või telejaam ja enamik usub ja vaatab seda, siis on see mingi pinnas, millele vastanduvad hullud, uhuud. Praegu tundub, et seda pinnast pole. Kõik lükkub ümber, paljastub, muutub nii kiiresti. Mulle tundub, et põhiline, mis praegu toimub, ongi kohanemine selle muutuste ja ümberhäälestamisega. Veider on ka see, et kõik on mingi mõttes alles. Saab vaadata pärna lehti ja liivarandu, süüa klimbisuppi, leida vana aja asju, mis eksisteerivad kõrvuti kuni kõige peenemate virtuaallahendusteni, signaalideni ja globaalsete murrangutega.
Olin Lõuna-Eestis Ööhaldjate simulatsioonide laagris. See oli megaäge, omajagu väsitav. Kõige raskem on isegi praegu. Esmaspäev, tagasi kodus. Ei oska siin millegagi pihta hakata. Kõik karjub tegemise järele. Alates akende pesemisest kuni õppimise ja töökohustusteni. Tõesti, kõigega vist on vaja tegeleda. Ja seejuures isiklikud vajadused. Pere nägemine, kallistamine. Ja iseendaga kontakt! Kõik on kuidagi segane.
Tahaks kodust välja tormata. Vihm natuke pidurdab, aga võib-olla ikkagi lähen. Vähemalt natukeseks. Muidu võin jääda siia hallutsineerima. Siia harjumatult hämarasse tuppa.
Vahel on õues hoopis teine lugu. Kuigi see vihmakardin pisut pelutab. Vaatame, elame-näeme.
Lähen edasi. Mis muud üle jääb. Sammumine õudse vananemise või paratamatuse või unistuste täitumise poole – võib igatmoodi sõnastada, hallutsineerimine vist igal juhul.
Lapsed räägivad sellest, mida nad näevad. Nad ei räägi ega arutle väga mingitest keerulistest konstruktsioonidest. Nii rääkis mulle sõbranna, kes Aasias elab ja Soome keelt õpetab.
Aknalaual kõlar, kust mängib instrumentaalne jazz. Ma tean, et paljud panevad midagi sellist taustaks, ma tavaliselt mitte, aga täna tundus sobiv. Iga kord, kui välja vaatan, siis ei saa mitte reageerida aknale, mille tahaks pesta. Ju siis võtan järgmiseks selle ette. Lükates kõiki muid asju edasi, mis stressi tekitavad.
Peanahk kuivab. Panen kreemi. Varasemalt pole suvisel perioodil kunagi nahk kuivanud. Vist nüüd paaril aastal on seda hakanud tekkima. Ei teagi, kas on millestki puudus või loomulik protsess.
Juuksed kasvavad sama aeglaselt, kui alati, aga ikka avastan, et on juba viimane aeg taas lõigata. Nüüd on jälle see aeg. Mis siis veel? Ei teagi.
Tahaks mingit muud elu, alati tahaks mingit muud elu. Kui on midagi head, siis on teada, et see saab kohe läbi. Ja kui on midagi ees ootamas, kuhugi minek, siis ei ole kunagi teada, mis ees ootab, teatav ettevaatlikkus, igav kompamine üldistel teemadel.
Olgu siis nii. Hakkan väsima analüüsimisest. Tahan ainult minna ja teha. See on palju lihtsam, kui mõtisklemine. Vähemalt minu jaoks. Kaldun niigi analüüsi. Seda on hea teha, siis, kui seda on vaja. Muul ajal võiks teha.
Kuldne tapeet, mis mulle meeldib. Vihm võttis natuke tagasi neid suviseid impulsse, minna ja kogeda. Vihm sunnib räästa alla. Olema. See on okei, aga natuke ka rusuv, sest ilgelt pikk talv tundus, et kõik olid räästa all.
Mille üle võib heameelt tunda? Selle kirjutamise üle. Taas klõbistasin siin üle päris pika aja. Veider, et vahed jäävad sisse, aga pole kahtluski, et tulen siia ikka tagasi. Uuesti ja uuesti. Kuigi kunagi ei tea ju. Siiski, see on usule kõige lähedasem asi, mida olen vist kogenud.
Proovin midagi süüa. Ja siis elan edasi.
Proovin siis seda lõunamaist suhtumist, et tegelen sellega, mis on hädavajalik. Hea öelda ... Kuidas abstraktset muretsemist kinni keerata? Ei tea. Aitäh tänase eest. Pole ühtegi kaebust.