Arvuti on jäänud natuke aeglasemaks. Kõvaketas on liiga täis. Tuleb tühjendada. Ilus suvine päev. Sain täna öösel suhu. Ei saanud. Kui kõik otse välja kirjutada, siis tulebki see, mis esimesena pähe tuleb. Näiteks praegu siis selline vale.

Valed, valed. Valged valed, hädavaled. Kättemaksuvaled. 

Natuke jamps on oll. Kuidas sul? Peaks ühe kohvi jooma. Kell on juba pool neli. Peale festivali läksin veel teistega tähistama ja järgmisel päeval kodus ei osanud samuti magama minna. Nüüd ma siis magasin, 6-7 tundi. Kokkuvõttes olin ainult natuke und saanud. Seetõttu on vaatamata kenale ilmale siiski pisut kehv. Ei midagi hullu. Isegi hullem võiks olla, aga näe, õnneks ei ole. Selline olek, kus tegutseda saab, aga häiriv on juba mõte millegi ettevõtmisest. 

Õhtul kell seitse on koosolek. Sain just aru, et ma võin ju võtta telefoni kaasa ja osaleda õues olles. Sõita rattaga või pikutada rannas. Kui ma juba enne välja ei jõua. Praegu on päris okei siin kontorilaua taga. Üks tegevus. Aitab keskenduda, rahuneda. Kirjutamine on enda rahustamine. Tähelepanu on ühes kohas. Kümme minutit ja ongi juba parem. Enne kippusin kodus ringi traavima, sest kõik väiksed asjad, ülesanded tulid meelde. Rahutu olek oli see. Ei saanud midagi teha ka õieti, sest kohe karjus järgmine asi vahele. Lisaks tegevusideedele tulid ideed. Näiteks mõte, kuidas vannitoas midagi ümber teha. Jne jne. Üsna kehv oli ka samal ajal olemine, mitte selline rõõmus ja tegus. 

Sirutasin käe seinani, kust puhub vaikselt õue õhku tuppa. Aken on ka lahti, lehed sahisevad. See on see kõige leebem ja mõnusam suvi. Õrnalt jahe, aga siiski soe, vist 22 kraadi. Äkki ma täna suudan endale mitte väga palju rohkem kordi öelda midagi kahetsevat. Ma olen õigel ajal õiges kohas. Ka praegu :) Või siis võib õige olla mu olemine valel ajal vales kohas. Kas see on tõsi? Ma arvan, et kumbki pole. Sest mis see „õige“ on? Mitte ju midagi. Konteksti pole. Või olen valel ajal õiges kohas? – mu tuba on õige koht, aga vale aeg. Jällegi pole tõsi. Selle näite puhul võiks öelda, et see on mõte. Mõte mu peas, küsimus: kas ma olen äkki vales kohas? Kuidas see mõte mulle mõjub? Veidi suruvalt. Olles nüüd veidike seda lahanud, kadus see pinge ära sealt tagant. Mentaalsus loob – olenevalt sisust kas kergust või hoopis murekurde. 

Byron Katiet võiks uurida küll veel, katsetada. 

T. kutsus enda poole, aga ma vist ei lähe, võib-olla hiljem, aga siis pererahvas jälle kodus. 

Tänase trenni pean kahjuks ära jätma, vabatahtliku töö koosolek langes samale ajale. Ehk siis tõesti sõidan ratast, võib-olla õnnestub kuskil ujuda. Natuke on tunda veel justkui pohmellist olekut. Õnneks mitte valu, aga mõningast ebamugavust. 

Ja ikkagi tuleb rahutus. Mul on jalad all ja võiksin ju õue minna. Aga näed! Ei lähe. Oleks ma siis veel endas kindel. Aga näed! Ei ole. 

Homme tuleb ka kena ilm. Katsun täna teha võimalikult palju vajalikke väikseid toimetusi ära. Siis ei ole homme samas kohas, kus täna. Siis saan vabamalt liikuda. 

Nädalavaetusel tuleb saarel festival, kus teen vabatahtliku tööd. Ootan põnevusega. Kui on teadmatust, siis selle pealt võib natuke hirmu ka tekkida. Näiteks mu töö seal on päris pikk. Peagi saan teada, et mis kellani me teeme. See võib olla täitsa kell viis või kuus. 

Mõtlen nüüd millestki muust ka vahelduseks. Tahtsin ühtteist järgi vaadata ja parandada paari asja, kui saab neid parandada. 

Meenub, et eile üks kirjutaja jutustas, kuidas ta oma kire avastas. Juba koolis pani ta tähele, et ta töid loeti ette, kuid väga palju olid suurtes raskustes. Nii oli ka hilisemas elus ja ta saigi oma hobist töö teha. Tehniline kirjutaja saab lisaks kirjutamisele viia end kurssi, peabki viima mõnes võõrsõnaderohkes valdkonnas. 

Natuke on täna see tunne ka, et ma olen midagi unustanud. Küllap kõik on tsill. Perfektsionist minus tahab pead tõsta, kuid ega ma ei lase. Jään valitud tegevuse juurde ja ei lase end häirida. :)