Puugimaa, mu sünnimaa. See ei tähenda midagi, lihtsalt tuli esimesena pähe millegipärast selline lause. 

Jõudsin veidi aega tagasi koju. Läksin välja kesköösel, nüüd on keskpäev. Olin ära vähem kui kaksteist tundi. Ometi oli see rikas kogemus. Nimelt tekkis õhtu saabudes rahutus. Tuttav rahutus, mis minu puhul vist on seotud talumatu rutiiniga. Eriti, kui selleks ei oska põhjust leida. Kui päevad on liiga ühesugused, samal ajal, kui see pole seotud kohustustega. Raske on elada teadmisega, et võiks elada hoopis teistmoodi, teha mida iganes, aga mingil arusaamatul põhjusel, ilmselt mugavusest lasen päevadel kulgeda ühtemoodi, olles samal ajal mitte kuigi rahul. Nii. Aga see rahutus on ka hea, sest eile ma ikkagi lõpuks andsin järgi ja otsustasin kinnitada kotid ratta pakiraami külge ja asuda teele. See oli muidugi julge ja hüpe tundmatusse, aga kokkuvõttes väga lihtne plaan. Niisiis, kui keskööl välja läksin, olid rattale pakitud telk, lebomatt, magamiskott. Üks õlu ka. Õhtu oli meeldivalt soe, kui kulgesin läbi magama jäänud linna. Vähem kui poole tunni pärast keerasin mäenõlvalt alla ühe Tallinna jahisadama poole ja mu ees avanes hunnitu vaade rahulikule merele, taevas oli silmapiiril veel särtsakalt oranž. Jaihsadam oli pea inimtühi. Pöörasin ühte nurgatagusesse kohta, kus on veepiiril veel täisehitamata plats. Olen seal sageli käinud ujumas, aga seda pole varem olnud, et seal oleksid olnud matkabussid. Seal tõesti olid eile öösel matkabussid, üks veel selline, mille katusel on telk. Korra hakkasin kahtlema, kas saan sinna jääda, aga miks ei saa. Autode juures oli kõik vaikne ja ilmselgelt seal magati. Panin oma telgi nende kõrvale, kõik läks ladusalt. Avastasin, et kolmveerand tundi peale kodust lahkumist oli telk üleval ja nautisin kivil istudes vaadet merele. ~ˇ~~ˇ~~

Sain kokku sõbrannaga, keda polnud paar aastat näinud ja kes elab läheduses. Ta oli kümne minutiga kohal. Poolteist tundi hiljem oli kell kolm ja matsakas uni hakkas peale vajuma nagu kivi Heraklesele. Andsin järgi ja vajusin unne, muidugi oli juba hakanud valgeks minema. 

Hommikul ärkasin paar korda üles. Kell 7, siis 8-9 vahel, kui kostus juttu ja kämparid minema sõitsid. Pärast seda oli kuulda laste juttu. Meenus, et seal vist korraldatakse laste suvelaagreid. Õpivad väikeste paatidega purjetama ja mängivad niisama, suhtlevad ning uurivad putukaid ja kive. Nad olid muidugi vaimustuses, et keegi telgib. Ajasin ennast püsti ja pakkisin oma tänaöise elamise vaikselt kokku. Ega ei tahtnud tagasi linna sõita, aga ega mul midagi kaasas polnud. Siiski oli ratta tagaosa märgatavalt raskem ja tagumine ratas tegi veeredes mingit imelikku jõnksu sisse, see vänderdamine on kuidagi väga tüütu. Kodus mõistsin, et sain õigel ajal minema. Teetööd maja taga jätkusid, pandi asfaldit, mida saadab müra ja teemasinate signaalitamine. Minema sain õigel ajal, aga tagasi tulin liiga vara. Kuna unetunde jäi väheks, siis heidan hea meelega koduvoodisse pikali. Tegelikult tahaks täna jälle minna. Saaksin vist praktiliselt kohe minna. 

Eile oli üks Tallinna randadest veel mõttes, samas seal olen palju käinud. Vääna-Jõesuus oleks samuti tore. Saaks natuke rohkem matkata ka. Või siis sõita ööseks täitsa maale, Paldiskini välja?

Vaatame, kõigepealt tuleb süüa, sest kõht oli ammu tühi. 

Aga igaljuhul õige otsus raputada oma rutiini. Seal telgis oli kuidagi avar tunne ja tundus, et võiksin vabalt koolis kirjutatud konspekte üle lugeda, keskendumine ei tundunud keeruline.