See kuupäev on alati maagilisena mõjunud. 21 kui mu sünnipäev ja juuli kui see mulle alati meeldinud suvise müstika sügavik. 21. juuli tundub nii kindlalt suvega ümbritsetud, et midagi halba juhtuda ei saa. Ilm peab, juhtuvad vaid suvised asjad ja minus on mingi kindel usk, et see kestab veel kaua-kaua. Kuskil septembri lõpuni, nagu Euroopas. 

Nüüd ongi nii, et eile keskööpaiku jõudsin koju. Tagasi Tallinnasse. Siin on nagu suvi. On nagu tahaksin minna Paljassaare randa. Arvata on, et leian sealt palju rahvast. Erinevat rahvast kui Illiku laiult, aga ehk on ikka vahva? Igaljuhul rattaga sõita ja lasta oma ajju kulunud keskkondadel, kuid nende mõne nädalaga nii kaugele jäänud, uuesti leebe soolase lainena üle ajukurdude uhada. Jah, mingis mõttes on ju kuskil käimine tõesti nagu alati värske (ja alati sama) laine, mis üle rannakorallide rullub.