Täna magasin kodus ja olemine on hoopis uimasem. Eile muidugi jäi unetunde väheks ja seetõttu läks lõunapaiku raskeks. Täna tuleb teistmoodi päev. Juba olengi natuke ajahädas, sest homme oootab festivalitöö ja täna on vaja käia laos. Tavaliselt katsun hoiduda selliste kohustuste enda peale võtmisest, aga hakkan vist vaikselt alistuma. Seda ohtu pole, et ma ennast kuhugi totaalselt kinni paneks, sest oma aega täiesti ära anda pole mulle kunagi liiga palju meeldinud. Projekti peale minnes on okei, piiratud aeg, aga püsivalt – ei-ei. See ju pole mingi elu. Eks ma muidugi õpin ka seda, et tehes midagi teiste jaoks, pole see aeg tegelikult kaotatud. Vabatahtliku töö puhul on tõenäoliselt grupienergia väga hea. Inimesed, kes lähevad ainult raha järele ... ütleme nii, et sinna satub tõenäoliselt rohkem neid, kes ei taha seal tegelikult osaleda. Sisemine vastuolu väljendub selles, et pole põnev, halvematel juhtudel isegi väga vastumeelne. Ja mis vaib nii ikka tekib? Olematu. Pigem teha midagi tasuta ja võib ka ise kindel olla, et alati on õhus küsimus, et miks ma seda teen ja kas see on seda väärt. Seda võiks alati küsida, ma usun. Sest pigem ma tahan olla aja-, kui et raharikas. 

Pean minema poodi, enne veel sööma. Ostma Pärnusse kaasa toiduasju. Kuidagi peaks see kahe tunni sisse mahtuma. Arbuusi tahaks süüa. Väga loll asi, mida ehku peale osta. Eile poes nägin ja tundusid juba täitsa söödavad, üllatavalt hea välimusega. Kõik need märgid, mille järgi ma hindan, olid soodsad. Aga sellist täitsa kindla peale minemise välimust neil polnud. Risk, alati on risk. Nagu avokaadodega. Hea küpse avokaado tunneb üldiselt ära, aga vahel saab alt mindud. Tavaliselt on juba poes see teada, et võib olla on juba liiga küps või siis selline, mis on küll pehme, aga seest ikkagi pulstunud ja kuiv. Vahel panen korvi ja ennast uskuma, et vili on hea. Nii et vaatame-mõtleme. 

Mingi paar-kolm toidukorda peaks Pärnus ise vaatama. Mõtlesin, et mida küll kaasa osta, aga jõudsin vist mingi lahenduseni. See on päris üllatav, aga vist annan järgi. Teen, mis meeldib ja küll siis pärast võib kahetseda :P Maapähklivõi, nutella. Kaerahelbed. Külmkappi ega kööki seal ööbimiskohas pole, nii et siis pähklid või midagi sellist veel juurde. Šokolaad. Jube magus tuleb kogu see asi, aga mis seal ikka. Pole kahjuks soolase ideid. Mingid tatrahelbed ka! Vist on kapis isegi olemas, ostsin kunagi kogemata valesti. Mitte tangud, aga toortatrahelbed, mida tuleb vees leotada. Leotan nad öösel ära ja panen hommikul termosesse. Kõlab nagu plaan. Mulle meeldib see kuskil koolimaja ruumis toiduvalmistamise mõte. Kui mul oleks samahea tervislikuma toidu mõte, siis sobiks see ka, aga pole, nii et läheb siis see, mis meeldib. 

Mis siis veel? Tahaks pärast järgmist nädalavahetust minna Hiiumaale, aga jääb täpselt kolm päeva ja siis on juba maal pereüritus, suur igasuvine külade pidu, kus on sugulasi ja seal elavaid sõpru koos peredega. Olen seal juba lapsest saati käinud, aga palju aastaid on ka vahele jäänud. Nüüd tahaks jälle minna, aga ei teagi. Võib muidugi ilma järgi ka vaadata. Kui on vihmane, siis vist pole mõtet Hiiumaale minna. Võiks ka pärast pereüritust minna, aga ma kibelen juba ammu, ei taha edasi lükata minekut. Variant on ka mõneks päevaks minna saarele, tagasi tulla ja siis uuesti minna või midagi sellist ... Pranglile tahaks ka minna, võib-olla üldse siis sinna. Oh! Kõlab hästi. 

Tõmban vaikselt joone alla. Rahutus surgib tagant. Tuleb minna. Tundub, et see jõletu madalseis, mis kestis jumal teab kui kaua, hakkab mööda saama. Mõned päevad on midagi olnud teistmoodi. Parem on ärgata, parem on elada. Elementaarsete asjade tegemine nagu näiteks arvete maksmine ei käi üle jõu. Uskumatu, kui raskeks võivad minna asjad, mis on olnud aastaid täiesti jõukohased. Ehk oskan edaspidi seda paremini hinnata võimet igapäevaseid ülesandeid sooritada ja kindlasti mõistan ka neid, kes seda kogu tahtmise kiuste ei suuda. Laiskusega pole sel tõesti midagi pistmist. Kurnatus võib olla nii põhjalik, et väiksele tegevusele keskendumine veerand tunni jooskul võib täiesti lootusetu tunduda ja nõuda haiget pingutust, et mitte vahepeal ära unustada, mis üldse plaanis oli. Sisuliselt on see midagi sellist, kui loed lauset ja lause keskel oled juba täiesti eksinud ja ei saa aru, mida lause öelda tahab või ei mäleta, kust algas. Siis paned kogu mõttejõu ja muud ressursid lausest arusaamisele ja siis ehk õnnestub, nagu oleks tegu raskesti hoomatava filosoofilise kontseptsiooniga. 

Aga mis sellest. Jube hea meel on tunda natuke kergemat olemist ja uut lootust tärkamas. Seda tuleb ja tahan nautida. Nüüd vist oskan ka. Aitäh:)