Imeline hommik. Ärkasin hea tujuga ja siiani on kuidagi erakordselt kirgas ja helge meeleolu. Ilm on nagu paradiisis. Päike paistab, aga ka pilved liiguvad, mõned neist puistavad pisaraid, mis jäävad puudesse krabistama, justkui midagi salakeeles sosistades. Võtsin välja oma fotoka, kümme aastat tagasi ostetud kompaktkaamera, mis teeb endiselt paremaid pilte kui telefonid. Tore taaskohtumine üle mõne aasta, kui ei viitsinud sellega pilti teha. Nüüd suvel oli mul teda vaja. Liiga palju olin teinud kompromisse, teinud pilte telefoniga, kuigi teadsin, et see, mis ma püüda tahan, tuleks paremini välja Olympuse kahesaja eurose aparaadiga. Ostsin ta (alati märkan ja veits häirib, kui keegi ütleb elutu asja kohta „ta“) 2014 või 2015, vist pärast esimest India reisi. Nii et see on minuga kaasas käinud pea kõikidel Aasia reisidel. Aga palju on pilte ka Mustamäest, Nõmmelt, mõnest inimesestki. Kohtades, kus olen palju olnud, kodu ümbruses või tuttavates paikades, on pildid teistsugused. Seal on nii-öelda tavalised pildid ammu ära tehtud, need esimesed mõtted ja märkamised. Nendel piltidel on midagi, mida näeb harva. Kas tavapäratu valgus, mingi veider pähe hüpanud idee, midagi detailset. Raske kirjeldada, aga pilte vaadates saan sellest selgelt aru. Ka reisil, kui olen olnud ühes paigas pikemalt, jõudnud hakata igavlema ja avastama mingeid nurgataguseid, siis kajastub see ka fotodes. 

Kummaline, kuidas rattamatk ikka kummitab. Viis päeva tagasi jõudsin Vana-Pääskülla ja ikka iga päev igatsen, meenutan. Mitte küll nii meeleheitlikult, kui see võib-olla kõlab – pigem on eriline ja äge mälestus; ja kujutlen ka tulevikku, seda, et tahaks olla kuskil kruusal või metsateel, keset seda Hiiumaa rohelust, käia alevipoodides, läbida kihelkonnakeskusi, ööbida sõpradega telkides, teha koos hommikuputru ja noppides lõunapausil konservist leiva peale sulajuustu ja sprotte. 

Üks natuke naljakas tüüp, sõbra sõber, keda olengi näinud kahel rattamatkal. Mäletan, et eelmisel aastal paistis ta silma sellega, et kui me keset Setomaad ja Peipsi äärt matkasime, katsus ta leida kohvile mittelehmapiima. Taimetoitlasena otsustas ta paariks kuuks piimatoodetest loobuda, mis lõppes sellega, et ta enam ei talunudki piimatooteid. Soovides piimakohvi siiski juua, astus ta sisse teele jäänud lihtsatesse kohvikutesse-bistroodesse, kus menüüs olid sardellid ja hakklihakaste, ning küsis cappuccinot kaerapiimaga. Minu meelest ei olnud sellist võimalust kuskil. Üks koht oli näiteks Koidula piiripunktis asuv pisike konteinerit meenutav putka, kust sai jäätisekokteili ja päevapraadi, seal võtsid einet vanemad ja väsinud mehed, ilmselt veokijuhid. Nooruke teenindaja oli hoolikas ja lausa päikesekiir selles hallis ilmetus parklatest ümbritsetud perseaugus. Mäletan, et just seal, vist matka teisel päeval, tundsin, et ma enam ei jaksa selles 30kraadises kuumuses sõita. Olin välja vaadanud rongi, mis mõne tunni pärast sealtsamast jaamast oleks mind Tartusse viinud ja sealt Tallinnasse. Mõtlesin rongi konditsioneerile ja sellest piisas, et öelda teistele, et ma vist lähen koju. Õnneks Andrei hakkas mind kohe ümber veenma. Lõpetasin varjus istudes jäätisekokteili, suhkur aitas, jätkasin teekonda. 

M, kes piima ei talu, liitus meiega ka sel aastal. Viimasel õhtul, kui ühel lõkkeplatsil mere ääres õhtust sõime, igaüks oli midagi poest võtnud, toimetas ta lõkke ääres päris kaua. Päike oli juba loojunud ja oli päris pime, kui ta täislaotud restilt suure vaagnatäie lihatükke ja priskeid grillvorste lauale tõstis. Selleks ajaks olid kõigil teistel kõhud juba täis, aga otse grillilt tulnud liha mahub alati natuke. M. Ise kommenteeris, et jah, kaheksa aastat ei söönud liha, aga nüüd enam muud ei tahagi. Mulle meeldib ta süütunde puudumine. Tal ei tundunud mingit sisemist heitlust nende otsuste taga. Tal ei olnud kuidagi piinlik minna pisikesse kohvikusse küsima kaerapiimaga kohvi, nagu see oleks samahästi kui kindel, et neil seda leidub. Mina nii ei oska. Olen enda meelest selline lihtne mees, kes sööb kõike, ei loobu mingitest toiduainetest ega suuda küsida endale erimenüüd kohas, kus seda ilmselgelt ei ole. 

Päevad lähevad kiiresti. Kooliasju pole jõudnud (viitsinud!) vaadata, aga kaks praktikat on tulemas. See-eest olen sel nädalal käinud neljas tantsutunnis. Ja homme lähen vist päevasesse workshoppi ning õhtul oma tantsukooli viiendale sünnipäevale. Veider mõelda, mäletan, kui seda tantsukooli õieti polnud veel, polnud oma ruume, tunnid toimusid näiteks isegi Inglise kolledži mingis saalis. See oli alles. Aga tuleb välja, et 6-7 aastat tagasi. Enne seda olin juba mõned aastad tantsinud. 

Sel nädalal lõppes paus, polnud bachatat tantsinud eelmise aasta novembrist saati. Kibelesin juba ammu, aga mitte vist siis piisavalt. Kui paus jääb sisse, siis on natuke hirmutav minna ka, ei tea täpselt mis ees ootab. Nii oli kerge nädalast nädalasse edasi lükata, kuigi olin osade tundide chattides ja justkui kohe liitumas. Nüüd läksin tagasi ja muidugi on tore, igas mõttes.