Nüüd suutsin! Kirjutada välja: september. (Kuupäevan tekstiprogrammis, mida siin ei näe.) Kuu algus, mis meenutab kunagiste kooliaegade alguse aegade õudu, on selja taga. Nüüd on töö. Nüüd on elu. Nagu muul ajalgi. Igal ajal oma ärevus, aga hetkel ma seda ei tunne. Tegin midagi, mida harva olen teinud. Tantsutunnist tulles võtsin Maximast kaks jõhvika Synebrychofit – nii vist on selle õunaveini baasil valmistatud long drink’i ametlik nimi – maakeeli longerot. Kõrvalriiulilt läks korvi tuttav Casa Charlize’i pinot grigio. Kirjutasin selle valesti, aga las ta olla. Siin hommikusel lahtikirjutusel ei tohi jääda guugeldama ega mõtisklema detailide üle. Mõlemad joogid libisesid hästi. Huvitav, et ma pärast õhtuseid tantsutunde, jõudes koju vahel tõesti kesköö eel, lähengi kohe voodisse, muidugi kui ma ei söö enne. Aga ka varasemad tunnid lõppevad nüüd pimedas. Eilne lõppes kell kaheksa. Üheksa ajal olin kodus ja viskasingi vaikselt voodisse. Kuulasin põnevat reisisaadet Aserbadžaanist, kuhu olen tahtnud juba ammu reisida. Mul on Bakuus ka üks tuttav, üks endavanune mees, kellega kohtusime kümmekond aastat tagasi Kõrgõštanis. Täna on vaja kirjutada mitmeid sõnu, kohanimesid, mille puhul ma pole kindel, kuidas neid kirjutati, aga mis siis, lähen edasi. Bakuusse ja mujale sealkandis võiks minna. Hinnad ei ole liiga kõrged, toidud on maitsvad ja ilmselt omajagu eksootikat leiab ka. Tegu on turvalise riigiga. Seal saab isegi mäesuusatada, ilmselt siis ka matkata. Jään ootama järgmist visiiti. Õigemini esimest külastust.
Aga eile läks nii, et ei tea kust tekkis soov võtta rohkem rahusteid, kui ma tegelikult peaks. Kui muidu olen saanud nende võtmise kontrolli alla ehk siis võtan küll pea iga päev, aga ainult vajadusel – ehk siis vähem, kui isegi välja on kirjutatud. Eilsega läks nii, et võtsin kahekordse koguse, see pole palju, aga siiski tahtsin kogeda seda muretut tuima olemist. Kahes ei piisanud ja võtsin ühe veel. Ja siis ühe veel. Rahustid pole sellised, mis kuidagi erilise tripi teeksid, aga omamoodi meeldivat muretust võib nendega tunda. Head unerohud nad pole, aga pärast sellist trenninädalat nagu mul oli, poleks unega nagunii probleeme olnud. Küll aga hakkab rahustite ja unerohtude all aeg lendama. Nagu polegi midagi teinud, Duolingos oma igapäevase keeleõppe ära teinud, paari inimesega chatis kirjutanud. Voodisse läksin ilmselt enne kümmet. Aga järsku oli juba kesköö möödas. Ja ega ma väga mäletagi mida tegin. Ebaadekvaatseks need rohud ei tee, aga veidi mälu võtavad ära küll. Eks see osa nende mõjust ka on. Kui neid võetakse selleks, et näiteks sotsiaalset ärevust maandada rahvarohkes kohas või enne väljakutsuvat avalikku esinemist, siis pole ime, et see natuke aja ja mäluga ka mängib.
Ma pole sellist meeldivat ja rahulikku hommikut ammu mäletanud. Pole olnud. Ärkasin enne keskpäeva, see tähendab, et ikkagi magasin pea kaksteist tundi. Ärgates oli meeldiv optimism. Mitmeid asju, mida tahtsin teha. Siiani ei tea, kuidas see kõik ühte päeva mahub ja ilmselt ei mahugi. Peaks tegelema natuke veel administratiivtöödega, mida eile raamatukogus tegin. Sealhulgas sõimasin Elisa vaest klienditeenindajat, et mulle segase sisuga hoiatuskirju saadetakse. Aga vist said mingid asjad tehtud. Ühtlasi sain ülevaate oma käsutuses olevatest rahadest, mida praktiliselt polegi. Need säästud, mis on, tuleb investeerimiskontodelt vabastada ja see on jälle omaette protsess. Seega raha on tegelikult vaja, aga küll ma midagi välja mõtlen.
Ärgates tundus, et tahaks kodu koristada, mere äärde ujuma minna ja kuna ilm ei tundu nii külm, siis äkki saab seal ka midagi arvutis teha – harva on see nii läinud. Pigem vean ilmaasjata arvutit kaasas.
Aeg on täis, aga tekkis mõtteid. Kuidas teha sõbrale reklaamvideo ja kuidas võiks teha edasisi koolipraktikaid. Lisaks on nüüd vaja süüa ja eluga edasi minna. Kuigi on mõnus olla siin kodukontori laua taga – millal see viimati nii oli?! –, siis praegu on päike väljas ja üsna soe. Kasutan seda ilma ja sõidan ilmselt mere äärde ujuma. Nädal on möödas viimasest korrast, pole ime, et kutsub. Õhtul tahaks veel tantsima minna. Ühes tantsukoolis peaks olema harjutuspidu.
Täna sain lehekülje isegi täis. Väga imelik. Mul peaks olema pohmell, sest viimasel ajal joon palju vähem ja pudel veini ja kaks longerot võiks olla küll kerge peavalu retsept, aga näe!, on hoopis hea. Budamunk ütleks: ära muretse, ka see möödub. Vahel õnneks, vahel pettumusesk, kõik muutub. Aitäh tänase eest:)