Rõduuks on lahti. Korraks kostis mootori vinguvat häält justkui oleks saag käima tõmmatud. Praegu peaksid alustama ka arboristid puudelt okste langetamisega. See heli tuli siiski suurelt teelt, superbike kiirendas. 

Lükkasin täna äratust kümne minuti kaupa edasi. Iga kord suutsin uuesti uinuda. Arvasin terve elu, et olen hommikuinimene, aga tuleb välja, et saab süsteemi ikkagi ka teisiti treenida. Üldse on õppimine, harjutamine, praktiseerimine huvitavad teemad. Kasvõi eilne tantsutrenn ... Nädal aega tagasi tundus, et olen üle võimete raskes trennis. Õppisime koreograafiat, mis läks liiga kiiresti kiireks ja ei tundunud tõenäoline, et mulle see meelde jääb ja ära teen. Eilses tunnis alustasime jälle uuest asjast ja tundus samuti päris raske. Siis aga läksime eelmisel nädalal õpitu juurde. Kordasime kiiresti üle ja hakkasime tempot lisama. Tuli üllatavalt hästi välja, mäletasin juba päris paljut. Ka seda, mida enda meelest eelmine kord ei suutnudki meelde jätta! Oli vaja lihtsalt lasta 15-20 minutit veel harjutada, et tuleks juba päris hästi. Eile nautisin. Kuigi tempo oli kiire ja arvasin, et pingutan üle. Jäin veel pärast venitama ja täna pole lihased valusad ega midagi, võiks kohe uuesti tundi minna. 

Nüüd jooksin küll kokku. Hangusin. Tuleb edasi minna. Aeg tiksub edasi ja ma saan tegelikult kirjutada. See on huvitav. Kui olla hangunud, siis seda mitte mitte märgates ei tule ka selle peale, et edasi minna. 

Tahaks juba hommikusööki tegema hakata. Õigemini süüa. Aga tegemisest vist ei pääse. Teen pannitäie shakshukat. Võiks ju hästi mõjuda. Saab ka homme süüa. Ahjaa, homme ongi rattamatkale minek. Peab täna toimetama hakkama. Vaatama, mis vaja pesta, mida kaasa pakkida. Ratas tuleks ära tuua. Tegemist jagub. Viitsimist? Mitte eriti. Aga päike paistab, ilm on ilus, selle üle tuleb olla tänulik, ja olengi. Tahaks natuke lugeda. Laenutasin Turgenevi jutukogu „Küti kirjad“ ja Šahari romaani. Ta tundub veidi nagu Iisreali Llosa või Oskar Luts. Vaimukad tegelased ja lookesed. Aga peab lugema, muidu teada ei saa. 

Panen praegu punkti. Kõht on tühi. Ikkagi venisin ja mõtisklesin vahepeal muid asju. Siin peaks ikkagi meeles pidama seda, et minema aina edasi. Nüüd vist pandi küll kuskil mingi mootor käima. Loodan, et päris kõrvulukustavat saevingumist liiga lähedalt tulema ei hakka.