September on kenasti end sisse seadnud. Halb pole asjaolu, et ilmad on suvisemad, kui nad möödunud suvekuudel olidki. Joon kohvi. Vist pole liiga ärev. Vist pole. Mingi foon, teefoon. Kell hakkab üheksa saama. Sel nädalal on koolipäevad ja olengi kolmapäevastt kell kaheksa ärganud. Väga tore on. Näen päeva esimesi valgeid tunde ka. Eriti hõrguks teeb muidugi see kollane ketas seal äpikesesüsteemi epitsentris, mille ümber me tants siin käib. Mingis mõttes pole suuremat jumalat päiksest. Varsti saab putru. Tegelikult peangi juba varsti ju minema ka. Kell on märkamatult tunnikese täis tiksunud. Ilmselt teen unisena asju niipalju aeglasemalt. Unustan kella vaadata. Mingil hetkel märkan ehmatusega, et pean kohe välja minema. Tavaline lugu. Täna tundub siiski, et äkki ma ei hiline oma tüüpilist viite minutit. See juhtub nii, et lähen kodust välja umbes kümme minutit liiga hilja ja siis jõuan kiirustades enam-vähem õigeks ajaks. 

Teise toa kõlaris mängib playlist, mille pealkiri on Electric Oasis 2: Desert Chill, Desert Dance. Pildil on soojad toonid ja multifilmilikus stiilis kõrbemaastik. Taustal paar palmi, kaamel koos ajajaga. Esiplaanil kõrberüüs naise nägu. Nii vähe ongi vaja, et mul tekiks reisiigatsus. Soov minna Aafrikasse. Juba Egiptusest piisas, et mäletaksin sooja õhku, taksosõite, linnu, värve, Niilust.