Siit ma lähen. Unine olek, kell kaheksa läks uni. Omajagu veider oli vaikselt aru saada, et ma olin viis tundi diivanil maganud, sinna vajunud ja jäänud. Esimene tiir pilguga kaardistamist andis vastuse küsimusele, kus ma olen. Kuid uusi küsimusi tuli vaid juurde. M i k s ma magan ilma tekita, prillid ees, tuled kõik ju põlesid. Ei tea. Ju siis need unerohud tegid oma iseloomulikku ringkäiku. Pole neid mõnda aega võtnud, võis mõjuda küll seda puhku suuremalt. Aju on endiselt veidi udus, kuid mitte lootusetult. Ma siiski saan aru, kus olen ja eesootavad tegevused ei tundu ülemäära rasked. 

Sademetevabad päevad paistavad läbi saavat ja meie 4päevasel näib sadu muudkui süvenevat. Mingi crocsi moodi jalavari võiks kaasa olla küll. Võiks ju olla praktiline. Külm ei hakka. 

Nonii, kas rohkem ei jaksagi? Ei-ei-eiiiii. Kui ma midagi ootan, siis õhtust tantsutrenni. See tõusis kavasse alles eile õhtul. Ostsin kuuajase paketi ja täna toimuv on üks kahest tunnist, kus tekkis huvi käia. Kui jõuan, saan T. auto ka puhtaks pesta. Aga siis oleks rattast vaja ikkagi. Või vähemalt pakiraami. Kas koduste vahenditega saab keti pingutamiseks lüli välja võtta? Just selles tundub mure olevat, kui veidi tugevemini peale surudes läheb kett raksakaga väiksemale hammasrattale. 

Jäägu siis nii. Eile oli erakordselt ärev. No mitte kõige hullem. Aga siiski, psühhiaatri visiit ajas mind murelikuks, sest ei teadnud, kuidas läheb. Arst annab lootust ja suhtleb toetavalt, kuid õde on see, kes tervituseks läbi sõimab. Mida veel tahta ;)

Vaatan, kas mulle jääb mõni ratas silma. Sõbral on väga sobiv, aga ta on reisil, ei ole vist viisakas võtta teise varandust. Muidugi pole, aga küsida ei taha ka. Seal on praegu esimesed öötunnid. 

Tahan seda rattaasja hakata juba vaatama. Sellest sõltub, kas pean sõitma järgi väikse raamiga Bianchile, see on maal, Tallinnast tund aega sõitu. Tagasi samapalju. Ei tahaks nii pikalt roolis olla. Pigem pakiks ja teeks raamatupidamise ära. Õpiks kooliasju. Lepiks kohtumisi.