Üldpuhastusvahend. Veel kord. Lammas. Kana. Burks. Ma ei tea, kuidas ma söönuks saan. Hämmastavalt harva teen midagi pliidil, ahjus veelgi vähem. Putru ikka keedan pliidil, aga nii nagu ma eelmisel või isegi üle-eelmisel nädalal shakshukat tegin – juhtub päris harva. Ometi ju söön iga päev. Kui teen midagi süüa, eriti sellist, mida on hea veel mitu päeva süüa või veel parem, külmutada ja süüa siis, kui isu tuleb; need korrad on suurepärased. Kapis on midagi toitvat ja maitsvat. Kuidagi elu läheb nii kiiresti edasi, et mingil hetkel avastan, kuidas on võib-olla kuid mööda läinud viimatisest taolisest ettevõtmisest. Nii et seda söögitegemise osa võiks natuke upgrade’da küll. Kasvõi kord nädalas teha sooja toitu, mida hiljem ka veel paar päeva süüa, oleks suurepärane. Tegelikult tahakski uue shakshuka teha, aga selleks peab Laagrisse tomatite järgi minema. Neid peaks veel olema. Paprikad on ka poes ilusamad ja soodsamad kui tavaliselt. Nüüd muidugi meenub, et neljapäeval lähen juba rattamatkale, aga mis sellest, äkki ikka jõuan ... millal? Täna võin jõuda, aga see ampsab suure tüki päevast. Õhtul on kaks tantsutrenni. Peakski ära regama. 

Paus kirjutamises on mõjunud nii, et selle lehekülje täitmine on päris suur tükk. Enda meelest olen juba teinud küll ja veel, aga siis märkan, kuidas alles neljandik lehest on tähtedega kaetud. Kui ma oleksin spirituaalsem, siis ma võiks mõelda, et ma toon tähti taevast alla. Tegelikult isegi usun seda poeesiat. Seda, et poeetiline pole midagi abstraktset. Poeetiline võib alguse saada või hoovata kuskilt, kuhu ma isegi ei näe ja kus puuduvad piirjooned, kuid selle panemine paberile või kasvõi selle kogemine toimub siin selles kehas. Inimesi, kelle toetussüsteem on võlumaailmas ja kes justkui ei viibigi siin, saab kutsuda tooma ressursse enda selja taha, samal ajal, kui nad on oma kehas kohal. See on neile uus kogemus, sest nad on harjunud juba väga väiksest peale olema justkui ainult pea, mis on ülejäänust lahti ühendatud. 

Eelmine nädal oli kehapsühhoteraapia mõttes üks tegusamaid. Kolm koolipäeva, lisaks supervisioon, kaks praktikapäeva. Kokku tuligi umbes 40 tunnine õppimine ja harjutamine. Tunne on suurepärane. Kui saab inimestega ühes ruumis kokku saada, siis toimub väga hea edenemine. Üksi harjutada oleks väga raske, näiteks kella kümnest kuueni, nagu meil koolipäevad. Üks mu kursakaaslane harjutas lapsena iga päev klaverit 3-4 tundi. Ütles, et ainus kasu, mis ta sellest sai, ongi võime iseseisvalt harjutada. Kolm tundi oleks ikka väga korralik ja raske praktiseerida. Alustuseks oleks isegi tund aega juba super. Eks nii tulebki teha, et vahepeal meelest ei läheks. 

Nüüd aga tuleb süüa ja siis artikkel ära lõpetada. Piinlikult kauaks on venima jäänud. 

Suvi saabus lõpuks. Suurepärased ilmad, mõjuvad kingitusena. Tahaks kohe mere äärde minna.