Uus hommik. Uus päev. Õhk seisab. Valgus tuleb läbi valgete pilvede. Keegi siristab okste vahel. Rohelises võras. Selline harras ilm. Kogu linn istuks nagu saunalaval. Vaikne ootus. Üle kahe tunni on juba valge olnud. Ööd on olnud unenäguderikkad. Juba kolmapäevast. Tavaliselt ma ei ärka öösiti üles, aga nüüd mitmendat ööd järjest. Kell kaks. Siis vist natuke hiljem veel ka. Vist jään ikka uuesti magama, aga hommikul tundub nagu oleks pool ööd ärkvel olnud ja mõelnud. Jumal teab millest, mina ei mäleta. Keegi vist ei tea, kuhu aeg kaob. Kes see vilistab seal puudevõras? Kellegi käest pole küsida ka seda, kuhu sokid kaovad. Tihtilugu just need, mis meeldivad, otsustavad kaduda või koguni röövitakse? Ja veel mitu tükki korraga. Olukord on tõsine. Võib-olla lihtsalt ei märka neid sokke kadumas, mis nii väga ei meeldi või siis ei kannagi neid nii tihti. Riiulil vaatavad aga koguaeg vastu. Ei märka ka neid sokke, mis ei kao ära. See on iseenesest mõistetav, et sokid, mis olemas, on olemas.