Kätte täna seda ei saanudki. See font ... Vahel häirib, vahel mitte – nagu ma iseennastki. Siiski vist siin on kõikse parem. Nett välja, valgus maha. Dark mode on jube kehv sel libreoffice’l. Korra sai vist proovitud. Paul Thomas Anderson, parim elav stsenarist ilmselt, ütles intervjuus, et on jäänud kirjutama maailma halvimasse programmi, Wordi. Samas, see võimaldavat tal justkui trükimasinal vajutada tabe, taandrida oli vist selle nimi, aga nupp masinal on ikkagi tab, jumal teab, kuidas eesti keele ministeeriumis see otsustet, nahui. 

Säm ütles, et tal on väga raskeid päevi. No kirjeldas oma loomingulist protsessi. Kuidas ei saa mõni päev üle paari sõna kirja. Kuni tuleb ootamatu katalüsaator – see vist on Eesti vaste sõnale trigger?, - mis annab palale kandva idee. Sest kandev idee peab olema väidetavalt. Nii öeldakse sageli. Õnnepalu ütleb, et ta pihtimuslikus stiilis, päevikuvormis raamatutes on ikka algus ja lõpp, kuidas siis muidu. Küllap.

Veel üks triip. Veel üks jutt, vestlus, triiphoones. Pessoa ütleb ühe oma luuletuse alguses, et raha on ilus, sest raha on vabadus. Olen sellest nii vaimustuses. Ma ei teagi miks. Miks? No üks põhjus on see, et see oleks minu meelest LHVle suurepärane slogan, hüüdlause, brändilubadus, mida üle linna suurelt kirjutatuna kujutan nii hästi ette. See-eest ... Ah, ei taha minna, pööran ringi. Miskit oli veel mõttes, aga seda enam ei mäleta. Võib-olla tuleb tagasi ... Peaksin magama. Tukun mingitel suvalistel ja ootamatutel aegadel. Siis kui ei plaani. Aga kell kaks on filmimine ja seal pean kohal olema. Mind häirib, et pean ka tehnilisele poolele mõtlema. Pean ärkama. Kell hakkab viis saama, aga pean ärkama ... no kümme oleks hea. Võib-olla ärevusest ei jäägi magama või ärkan varem, või magan hoopis sisse. Tänase kiluleivasöömise lasin igaljuhul üle. Ei läinud, ja keegi ei uurinud ka. Teised läksid nii vara, et ma olin siis tund aega maganud ja väga paha oli. 

See leht on tõesti muutunud osaliselt vabakirjutamiseks, osaliselt päevikuks. Püüan mitte kontrollida, mitte parandada vähemalt kirjutades, kui läheb valesti, siis läheb. 

Kuidagi jõudsin täna kuhugi Männiku kanti. Hirmus. Lipud lehvisid, inimesed piilusid akendelt. Ei olnud meeldiv seal seista. 

Olen alles poole peal. 

See on, jah, midagi müstilist. Midagi mida ma vist ei kontrolli, kuigi võiks, kui tahaks. Ju siis ei taha, olla parem inimene. Muidugi seda piitsa andmist endale ma ka ei poolda, sellest on kahju. Ei tea, kust see piir läheb, aga kultuuris on see ju sees. Tunda end halvasti, rääkida endaga halvemini. Nii nagu sõbraga ei räägiks eal. Võib-olla siis, kui ta toime pannud tõsise rikkumise, vaieldamatu, andestamatu patu. Aga ei, piisab sellest, kui ei tule und või teha mõni jook õhtul, kui ei peaks, sellest on küll, et ennast maa põhja needa. Neada või needa, ikka needa. Aga nüüd, aga nüüd pean küll proovima magama heita. Pea padjale. Tuleb ehk uni. Enne tuli siis, kui ei oodanud. Omamoodi loogilisel hetkel. Olin väljast talve külma käest tulnud. Rattagagi risu pannud. Kõige ootamatumas kohas muidugi. Ainukeses kohas, kus polnud lund, ristmikule sõites, asfalt oli väljas, aga selgus, et seal oli ikkagi libe ja käisin käpuli. Õnneks pehmelt ja haiget ei saanud. Nii ta läheb, nii ta on. Huvitav, kui kiiresti ikka aeg läheb. Läheb ju kiiremini, kui varem. Või on keegi, kellele ei tundu nii? Kelle jaoks põhikoolis kaks nädalat vaheaega oodata ei olnud terve igavik? Võiks ju jõuda seda ja teist, aga tegelt vist ei jõua midagi. Pool elu, positiivselt võttes, optimistlikult, on vist läbi. Nalja pole mõtet teha. Ikka on tegelikult. Seda sügavat elu mõtestamist kui mingit paremini elamise viisi ma ka ei usu. Jube tüütu on sundida end kandideerima kuhugi, kuhu tegelikult väga ei taha. Saaks palka, see on ilmselt kõik. Aga kes teab, kuni ei proovi ei tea, nagu labaselt ja elutargalt öeldakse.