Astraalne prostituut

Päikeselises toas kirjutada – mõnus. 

Kui tahad kellelegi öelda hästi, siis ütle: sa oled muhe sepik. 

Sellline juhend. Eluks-oluks. Mugavad olmetingimused – nii kirjeldati ühes töökuulutuses vetelpäästja ametiposti mugavusi. Lihtsalt huvitav, pole ammu seda sõna, olme, kuulnud. Olme on vist iseenesestmõistetavaks muutunud. 

Aga kõikidest asjadest kõige rohkem meeldib mulle vesi. Mitte isegi vesipüks, aga laiemalt – vesi. Mis selle veega siis? Ma ei tea ... Väiksena meeldis juba veega mängida, väga isegi. Ehitada ojadesse kividest tammesid, juhtides veeliikumist, õppides vett tundma. Võisin terve päev seda teha. Samuti mere ääres kindluse ehitamine, mille müüre lained aplalt himustasid, naksates järeleandmatult kuni lõpuks tuli laine, mis sõitis üle nõrgestatud valli. 

Eile kui uinusin, mängis vaikselt Ööülikooli loeng, Rainer Sarnet rääkis, millest ikka kunstnikud räägivad, lugusid elust ja loomisest. Jäin poole peal magama, kuid midagi meenub, mingi selline mõte, et võib-olla alguses polegi tähendust, ei peagi teadma, mida lugu tähendab ... miks selline lugu või mis asjus. Ma ei mäleta, mis ta loo kohta rääkis, aga just see tähendus, see võib-olla tuleb alles hiljem. Olen seda ka ise järjest rohkem mõelnud, tegelikult vist alati isegi kogenud, et alguses võib ja saangi ainult minema hakata. Ilmselt saab ka enne kaardi ette võtta ja mingi marsruudi paika panna, isegi väga täpselt, aga minu jaoks ikkagi nii ei toimi see asi. Kui lõpuks teostus on ainult vormistus – planeeritud matk, siis kaob midagi olulist, mingi säde, mingi avastamisrõõm – sest ma juba tean. Ja kui nagunii on elu üllatusi täis, siis mis mõttega kahtekümmend sammu ette mõelda? Selleks, et olla pahane, kui ei lähe nii? 

Isegi läbi kinnise akna kostab linnulaulu. Tuult tuppa pole kuulda. Aga see sirin tuleb ilmselt läbi ventilatsiooniluugi nagu naksti. Nii nagu mürasummutavad klapid Indoneesias olid samahästi kui kasutud, sest lõputu mootorrataste plärin kostis ikka läbi. Kokkuvõttes väsitas kõrvu veel rohkemgi, sest mingid sagedused kadusid, aga need kõrgemad täristamised mõjusid kõrvale kuidagi nii, et peagi pidin klapid ära võtma ja pigem talusin müra kogu spektris. Eestis seda mure pole. Nii et sellised klapid ongi sisuliselt tehtud läänemaailma vaiksete linnade jaoks. Meie liiklusmüra jääb ilusti vaikseks. Kuid rollerite maailmas pole mingit mõtet selliste klappide peale raha raisata. 

---

Aprill on parim kuu. Viimastel aastatel armastan aprilli rohkem, märkan teda. On valgem ja helgem, pole veel rahutut ja pööraselt ärevat maid, mis tuure kogudes Jaanipäevani ruttab, et seejärel ajataju pea täiesti kaoks ja tekiks samas mingi üürikese hea aja kasutamise surve. Suvesurve.

Päevad on mõnusalt lühikesed, kui hilja ärgata. 

Leonhard Järvis rääkis „Eesti eso” saates kohtumistest tulnukatega ja teadvusega ning ilma ette võetud astraalrännakutest. Õismäel ühe targa juures kuulis ta pärast kristallkopsikute peale ladumist targalt: sa oled ju täitsa tükkideks. Mis mõttes tükkideks, küsis mees. Sind on täitsa tükkideks kistud. Sa oled põhimõtteliselt astraalne prostituut.

Nõusid pestes ja seda saadet kuulates hakkasid need pisteliselt kuuldud lood ja sõnad peas mängima. Astraalanaal ja Hiina makaagi modifitseeritud vitt. Seosetu sõnasedastusmäng. 

Mida edasi ma kuulasin, tegu oli kolmetunnise saatega, seda sümpaatsemaks ta jutt muutus, arusaadavamaks. Järsku avastasin, et olen tema poolt ja kaasas. See tuli ilmselt siis, kui sisse tuli isiklikkus, see maapealne elu. Tögamine, perekondlikud suhted. Teemad nagu globaliseerumine, Maa tulevik ja nõnda edasi. Kui ma õigesti kuulsin, siis ta nimetas inimkonda modifitseeritud makaakideks, mis oli vaimukas. Väga meeldis ta siiras pahameel hinnangute üle, et midagi on valesti, kui ei tea laiemat konteksti ehk tuhande või kolmetuhande aasta pärast toimuvat ja kuidas praegune seda mõjutab. Ei või ju teada, mis see praegune aeg tähendab kauges tulevikus, küllap on teisiti, kuidas me ka ei arvaks ega hindaks.

Lugesin hiljuti kuskilt, kuidas iga sõna on oma päritolult kujund, metafoor. Iga sõna on kunagi tähendanud midagi kujundlikult. Ma ei olnud sellele varem mõelnud ja see tundus isegi jabur, võttis natuke seedimist. Aga tõesti. Kui kuskil mõne sõna etümoloogiasse sukelduda, siis ju tuuakse välja, kuidas näiteks Vana-Kreeka alge oligi midagi sellist nagu me vaesuse kohta võime praegu öelda tühjad pihud. Nii on ka vaesus sõnana kuskilt tulnud ja küllap ta siis tähendas midagi kujundlikku. Nii et siis polegi selle teooria järgi sõnu, mis poleks kõnekujundid. Nii mõeldes hakkab koitma, mida võidakse mõelda semiootikas või filosoofias, kui öeldakse, et millestki rääkida saab ainult millegi muu kaudu. Otseütlemine pole võimalik! Järjekordne elule iseloomulik vastuolu, sedapuhku keeleline. Ja keeleline on ju see, kuidas me mõtleme. Ilma millegi kohta sõna omamata, pole võimalik ka sellest mõelda, pole olemas!, lingvistilised olendid nagu me oleme. Kõik mis on, on sõnades. Sõnades peidus, sest sõnad viitavad alati millelegi muule, mis siis kuidagi ikka viitab sellele. Kuidas me aru saame, et see on see, mitte see teine? Vat ei tea. Üks seletus on see, et kõnekujundid toimivad ainult tänu sellele, et on hästi stereotüüpilised, lausa klišeed – metafoori kvaliteedimärk. Parimad on kõige lihtlabasemad, sest kõik peavad sarnases süsteemis orienteeruma, muidu ei saaks ju keegi midagi aru. Tühjad pihud on mõistetav ilmselt enamikule, kes eesti keelt kasutavad, seetõttu saab seda kasutada. Lisaks on metafooridel ka teine eesmärk, mis on midagi keerulist selgitada lihtsamalt. Järelikult peab metafoor olema lihtsam, kui see, mille kohta seda kasutatakse.

Meenub, et sellel „iga sõna on päritolult kujund”-teoorial oli ja on ilmselt siiani konkureeriv teooria, kus pole mingeid metafoore ja mis uurib keelt eeldusel, et sõna ongi lihtsalt sõna ja tähekombinatsioon. Tähekombinatsioon on vist ju ka kosmos – võib nii öelda? Küllap. Nii et kuidagi jõudsin täherännakutelt täherännakuni. Tähelt tähele. Kosmosetäht ja keeletäht. Kui kõik on kosmos, ka meie, nagu astrofüüsik Ene Ergma armastab öelda (ja me kõik tehtud tähetolmust), siis pole ka keel miskit muud kui kosmos, kosmoses leiduv? Nojah, lähen pesen nõud lõpuni.

Vähesega läbi ajama, veel üks väljend, mis hüppas pähe (pähe hüppama). Üldse ilmub neid viimasel ajal nagu rohututte maa seest. Muidugi pole nad midagi erilist (sest nad peavadki olema kõige tavalisemad), kuid kuulen neid kuidagi teisiti. Pika peale läheb tüütuks, kui pea iga lause sisaldab sisalikuna mingit sik-sakki, müstilist kihti. Siis tahaks, et keel oleks lihtsalt keel, nagu kanuu, mis liugleb peegelveel, ilma põhja nägemata. Keel ja keel. Veel ja veel.