Kandelaaber

See seitsmemagajapäev jäi kummitama. Tahaks selle legendi kuskilt üles otsida. Väga meeldejääv nimi. Seitsmevennapäev on vist ka ... Seda ma igaljuhul mäletan, et rahvakalendris pole magajatel erilist tähtsust olnud. 28. juunil vist see aset leiab, kuigi aset ei leia vist suurt midagi. Meenub, et kui sel päeval sajab, siis võib seitse nädalat sadada. Sellega tuleb arvestada. 

Ikkagi õnneks on tujud muutlikud. Väga imelik on juua teistsugust kohvi, kui harjumuspärane. Just teistmoodi valmistatud. Vähem piima, rohkem vett, tulemus on üliimelik. Ma ei tea, mis ajast ma hakkasin kirjutamise kõrvale kohvi jooma, aga see pidi olema aastaid tagasi. Algselt see nii ei olnud ja tegelikult see natuke segab, vähemalt sellist kiiret kirjutamist. Kes see filmirežissöör oli, kes ütles, et filme tuleb teha odavalt, kasumlikult ja kiiresti. Igatahes ta ühes varases filmis mängis Jack Nicholson, kes ütles, et valetada võib vaid kahele inimesele: politseile ja oma naisele. 

Suhtlemine on äärmiselt tüütu ja väldin niipalju kui võimalik. Ilma ATH-rohtudeta puudub absoluutselt igasugune huvi suhelda. Muutun tavaliseks eestlaseks, kes suhtleb 1-2 sõbraga. Tegelikult mulle sobib suur organisatsioon ja meeldib erinevate inimestega suhelda, aga kui ei ole sellises süsteemis, siis väldin iga hinna eest seda alustamist. Üks-ühele suhtlus on kindlasti pigem minu teema, aga mulle meeldib, kui ümberringi käib sünnipäev või kontorielu või lihtsalt on suur linn. Ma vaatasin siin mõnel õhtul vanu reisipilte ja nüüd vist tõmbab küll Indiasse tagasi. Delhi, Mumbai. Lisaks veel palju käimata kohti. Metsik rahvamass, see on nagu loodusnähtus, mulle väga meeldib. Koguaeg juhtub niipalju, täielik hullumaja. India kutsub tagasi. Kogun hullult hoogu, et vanu reisimärkmeid vaadata. Olen alati ju päevikut pidanud. Pidasin päevikut. Üks hiljutisi äratundmisi, et on jah vist nii, oli kui lugesin ilmselt kelleltki kirjanikult või muusikult, et asjad tuleks kohe välja anda. Hiljem ei pruugi nendega enam kontakti saada, siis on raske neid lõpetada või lõpuni viia. See tähendab sama asja :D Ta nägemus, veendumus oli kunstist oma ajas. See tundus väga loogiline. Kunst sünnib kunstnikuga samas ajas, hiljem võib jääda poolik teos või väljaandmata valmis asi oma aega, aga muu maailm on edasi läinud. See pole mingi reegel, aga nii võib olla. Pole põhjust oodata. Muidugi on loendamatult vastupidiseid näiteid ja kogu see pigem reegel kui erand, et kunstnikud saavad kuulsaks pärast surma.

Samuti on küll ja veel neid, kes räägivad millegi avaldamisel, kuidas see ootas oma aega. Filmide puhul aetakse rahastust kokku vahel kümme aastat. 

Mis siis veel? Edasi, ikka edasi. Põhimõtteliselt ma olen aru saanud, et pole mõtet õppida ega teha seda, mida ma aiman juba, et ei viitsi püsivalt teha. Mind vahel huvitavad mingid asjad, mis tulevad kasuks ja on ilmselt ka vajalikud nagu näiteks turundus, aga see pole selline huvi, et ma teeks oma turundusettevõtte. See on pigem midagi hobi taolist, et kui tekib huvi või mingi idee, siis on seda vahva teostada, aga käsu peale ei suuda. Töövõtu korras tuleb jama ka enamasti. Kõigele lisaks on see tohutult väsitav, sest ma ei taha. Nii et sellest katsun hoiduda. Nagu ka kõigest muust, mis tohutuks pingutuseks muutub. Ma ei usu pingutamisse. Pigem rutiinsesse harjutamisse. Midagi, mis pole vastik. Sest võib ka teha harjutamisgraafiku, aga kui näiteks mingi raamatu lugemine absoluutselt ei edene, siis ma olen ikkagi väga kehv läbi suruja. Läbi saab siis, kui see on seotud mingi suurema eesmärgiga. Näiteks kehapsühhoteraapia raamatuid oli väga raske alguses lugeda. Tohutult keeruline inglise keel ja erialaterminid. Võttis pool tundi, et sisse elada ja siis ei jooksnud enam mõte mujale, sai mingi aja lugeda. Sellegipoolest pidi pea iga sõna järgi vaatama ja mõtlema, mis see mõte on. Aga omamoodi nauditav oli ka, kui telefon oli hääletu ja see sisseelamine oli tekkinud. Siis kaob ajataju. 

Tundub, et reisimine on vist tõesti läinud kalliks. Igalepoole? Küllap. Kuigi üks Soome paar, kes ratastega Põhja-Soomest Lõuna-Aafrikasse sõidab ja äsja Marokosse jõudis, on Aafrikas silmnähtavalt rahul. Ma usun, et mulle meeldiks seal, olen ammu mõelnud minna, aga alati enne pigem Aasiasse jõudnud. Juba need tolmused teed, turud, kuidagi vabam on kogu see vaatepilt juba videode põhjal. Aa, ja samuti hinnad. Turistipiirkondades kallid, aga rattamatkal kohalike külasid läbides saab osa kohalikest hindadest, mis on seal väga meeldivad. 

Äkki peaks oma reisipäevikud millekski kokku kirjutama, saata võib-olla kuhugi ja kui ei õnnestu ka avaldada, siis olen vähemalt midagi valmis teinud ja saan kasvõi online’i lükata. Interveebi. 

Eile avastasin kohti, kus polnud kunagi käinud, Tallinnast veidi väljas. Sõrve, Liikva. Veidi prügi, aga muidu tunne nagu oleks pealinnast päris kaugel.