Mõttetu farss

Ma ei viitsi mitte midagi teha. Aga ikkagi teen. Mida ma teen? Hui tean. Teen, mida teen. Seda mis tuleb. Ma ei tohigi ette teada, sest siis see poleks looming, eks? Midagi sellist võib mõelda, nii läheneda. Ma olen nii vihane. Tahaks laiali midagi peksta. Ma ei tea miks ma isegi vihastan. Selle inimeksistentsi peale, mida Bob Odenkirk nimetab ilma tähenduseta farsiks. Milleks seda tõsiselt võtta? Pigem võtta tõsiselt seda õuesolemist, seda mitmekesisust ja igavust. Tuul tuletab meelde osavõtmatust. Mitte kinni hakkamist. Tuul vihiseb läbi ja tuulelt on midagi õppida, ma usun. Lähenemist. Hoiakuid. Käitumist :D Tuul. Siis on sinine taevas, mis on parem kui pilves, sest on rõõmsam. Võib-olla on pilves ilma vaja lihtsalt sellepärast, et see on sitt. Tujutu ja teeb inimesed morniks. Selle kõrval on lihtsam olla tänulik, kui taevas on sinine. Eksju, onju. Eri keeled, eri meeled. Keel kellegi kurgus. Vaata kui erinevalt võib keelt kasutada. Kes targutab, kes suudleb, kes puudutab külmunud toru. Youtubes ei suudelda, valdavalt targutatakse. Virtuaalmaailmas ei saa puudutada, selleks tuleb võtta koer. 

See lehekülg tundub lõputu. Vahel on nii. Ei hakanud kohe hommikul pihta, hiljem on raskem. Kohe peale ärkamist on ainus võimalus. Vahel lisaks ka hiljem, aga alustada peale argiseid tegevusi või niisama passimist ei tule pea kunagi välja. 

Varsti on mai ja siis juuni. Suvekuud. Mis edasi saab, ma ei tea, aga veel üheks talveks siia jääda – võimatu. Tegelikult on võimalik, aga siis peab ma ei tea mis asendusained leidma, kompenseerima meelemürkidega. Nagu näiteks spaa ja ma ei tea mis need variandid veel on. Ainult, et need ei toimi väga hästi. Mulle ei meeldi spaad eriti, pigem ujula. Pleedi all tee joomine on absoluutselt väljakannatamatu. Aga tõsi ta on, et pole mõtet ka keskenduda sellele, mis ei meeldi. Mingi teooria järgi see manifesteerib pigem seda, sest sellele on meel keskendunud. Neurolingvistline programmeerimine ehk NLP on põhimõtteliselt tulevikku vaatav tehnika. Lihtsustatult kujutlen seda tulevikku, mida soovin, muidugi võimalikult täpsete detailidega. Seejärel hakkan sealt tagasi tulema. Samm-sammu järel. Nii et iga tegevus oleks kirjas ja viiks loogiliselt mingi tulemuseni, mille pealt teha järgmine samm. Nii moodustub ahel, mis on koostatud tulevikust tänasesse tulles ja mida teisest otsast minema hakates jõuab selle reaalsuse või tulemuseni. Selle tehnika juures on tähtis see ühte- ja teistpidi läbi käia ja veenduda, et tõesti on selge ja veenev. 

Mis siis veel? Ma ei tea. Ei midagi. 

---

Naiivsed douchebagid ehk joburäpi trio teine kauamängiv.

Seitsmemagajapäev.