Pakule pandud pea

Tundub, nagu oleksin juba päevi sama kuupäeva toksind. 24. aprill. Sisse toksind. Nagu rähn nokaga pakku. Pakule pea. Paneb pea pakule. Aeg panna pea pakule. On vist selline väljend? On jah. Pandi pea pakule. Ise vist ei saa? Või saab? Endale saab panna nööri kaela näiteks. Oksa tõmmata. Kui elad Oksa tänaval ja hakkad koju minema, võib keegi öelda, et tõmbad oksa, jah? Mulle tundub nagu saaks ikkagi enda pead pakule panna. Kõlab ju küll. Millal siis? Millal võib öelda, et pea on pakul. Pandud. Minnes ise kirve alla, mis see muud ikka tähendab? 

24. aprill on kolmandat päeva, olen selles kindel. Veendunud. Veennud mind vastupidises on mitu oinast. Läbi valedetektori on välja ujund mitu roigast. Saarmaid, kopraid, mäkrasidki mitu. Ei taha rohkem, aitab, ei taha ennast hakata riimidega väsitama. See on lõbus, aga võib viia liiga pikalt mõtlema, pingsalt, kirjutamine nagu üldse looming peaks tulema ilma pingutuseta. Nüüd olen selles end veennud. Veendunud. Võib-olla mitte isegi mitte pingutuseta, aga täpsem oleks öelda, et raskelt küll mitte. Raskelt ei saa kirjutada. Kui käsi on liiga raske, siis ta ei joonista neid tähti välja, ei saa pöörata ega piruette teha. Trikilendurite massinad on ikka sulgkerged. Just! Nii nagu sulg on kerge, nii ei saa ka käsi raske olla. Läbi raskete teemade minnes on ikkagi vaja piisavalt kerget kätt ja sulge. Nii nagu kirurg läheb lobedalt ... mis nüüd? Ei tea, ei mõelnud midagi. Lobedalt tuli ma ei tea kustkohast. Aga jah, kirurg teeb rasket operatsiooni, aga mitte raske käega. Nii on raskete teemade puhul vaja kirjeldavat meelt. Ikka sedasama vana head vaatlevat pilku.

Käis toks! Toks-toks. Kui kümme minutit on taimer jooksnud, teeb arvuti toks! Nagu vastu puust keppi. See on kena heli. Tahaks veel kuulda. See tuleb alati ootamatult, sest ma ei vaata aega ja mulle pole meelde ka jäänud, et see tuleb. Alati on üllatus. Sest mõtted on mujal. Mu pilk vaatab aknast välja. Katusel on kajakas, seisab ventilatsioonikorstna peal, troonil ta seal. Teine kajakas teeb kaare taeva kohal. Õnnis ja vaikne on ilm ja tundub ka nende olemine. Sinine taevas, kergelt pilvetagune päike, mis kõik veidi valgeks looritab. Rahu on maapeal, talv on möödas. Kuigi tuleb vist nädalavahetusel taas. Nii ongi dramaatilisem. Taandudes nagu ookeanilaine, et siis järgmisega suurem efekt saavutada. Nii need lained ja ilmarattad käivad. Mul on surmigav ja ma olen surmkindlalt täiesti vales kohas. Ju siis mind ei häiri niipalju, et ma midagi juba ette võtaks. Kuigi see aeg tuleb lähemale küll. 

Kui ma oleks oma esimesel India reisil sinna jäänud, oletame, siis oleksin seal juba kaksteist aastat. Kutsub õue. Ilm kutsub õue. Sõin kaerahelbeid. Meenus, et lugesin kuskilt või nägin unes? et kaerahelvestes on mingi keerulise nimega asi, mis on kõhule väga hea. Mulle tundub küll, et kaerahelbed on kõhule head. Midagi halba nad mulle teinud ei ole, see on kindel. Ainult kõht jääb natuke tühjaks. Läheb kiiresti tühjaks, kui süüa kaerahelbeputru. Mõtlen sellest, kuidas keegi seda loeb ja kohe hakkab hästi ebamugav. Hea küll, ma siis ei mõtle. Juba sellest on palju kasu, kui märgata, millal ma seda mängu hakkan mängima, et justkui kellegi teise kriitiline pilk olema. Kui selle ära märkab, siis saab sellest taas, lupsti!, välja. Muidu ei saa nii hästi, kerib ja kerib ja siis võib üldse võimatuks minna. Tahaksin taas rattaga kuhugi minna. Aga kuhu? Tahan kirjutada, aga ma ei saa, sest olen pidevalt rahutu ja teel kuhugi. Ma suudan vähem paigal olla kui varem. Nii veider kui see ka pole. See lehekülg on siin kõik, mis ma teen ja tahan teha. Tahan muidugi rohkem, aga tegelikkuses kõik muu on taustamüra. Mingi foon. Mitte footon ega foor, vaid foon. Taustafoon. Hämar, hägune, mittevajalik. Sisimas tundub mittevajalik. Mingi konto verifitseerimine, mis võtab kaks tundi. Või töö otsimine, kui sissetulekut on juba hädasti vaja. 

Silme ette tuli jube pilt. Kuidas ma käin suveks täiesti alla, olen parkunud ja päevitunud näoga rentslimees. Siis vanemad võtavad enda juurde. Aga ema hakkab peale käima, suruma ennast peale. Lähen tuppa, kus on minu asjad, löön ukse jõleda pauguga kinni. Terava pauguga. Prauh! Tean juba ema ja ennetan, hoides ust kinni, ta proovib ikka sisse ronida, aga ma hoian oma viimast bastioni ja röögin läbi ukse, et ta eemale hoiaks. Tahan oma asjad võtta ja aknast välja ronida. Aga ma ei saa, sest on vaja ust kinni hoida. Isegi läbi ukse tundub ta liiga lähedal. 

Vot sellised hullud mõtted. Mis nad ikka nii hullud on. Fantaasialend, mis mind ennast hirmutab. Nüüd välja öeldes on taas kergem. Meeldis, mida Meel Paliale ütles ühes saates sooritusärevuse kohta, et ega ta nii eriline ka pole. Kui talle miski korda läheb, no ehk läheb siis vähemalt ühele inimesele veel.