Seitsmemagajapäev

Jälle on 28. aprill. Juba viiendat päeva! Haruldane juhus. Kellegi juhis. Kellegi juhises oli viga! Peab üle vaatama paberid ... 

Emal on homme operatsioon. 

Mainis nagu muuseas, et tal on ilmselt abi vaja haiglast koju saamisel. Kui hakkasime – see toimus venna sünnipäeval – küsima, et mis kuupäeval, et teaks arvestada, siis ei tulnud sealt mingit vastust. Tuli, aga ta pööras ringi asja. Hakkas rääkima, et saab taksoga ka jne. Mina kuulsin üldse esimest korda, et tal opile minek. Küsisin, et mis opp. Vaatas kõrvale ja jäi tummaks nagu ta ikka teeb, kui ma küsin midagi, mis mind huvitab. Tavaline vestlus on selline, et tema uurib ja puurib ja ei jäta järgi ka siis, kui ma palun seda. Seekord pidi tema vastama ja oi kuidas ta siis ei taha rääkida. Nagu see poleks minu asigi üldse teada, mis operatsioon tal tuleb. 

Sinine taevas, päikeseline ilm, õnnistus. Pärast seda jubedalt mõjunud talve on see tõesti nii hea, et paistab päike, kuidagi helge on kõik. Olen veel veendunum kui varasemalt, et need talved pole minu jaoks. Eraldi üks talvepäev, olgu ta lörtsine või pakaseline, on väga tore, aga ma kardan, et pikas plaanis pole siin midagi teha sellega, mis mulle meeldib. Hallid ilmad vajutavad oma jälje meeleolule, tahtmisele midagi teha ja ... jah. Ma ei ole koopainimene, tahan iga päev mingid tunnid olla väljas, näha inimesi, nende nägusid, selleks on päikest vaja. Täna on vist kolm või kuus kraadi, ilmselgelt ju talvine, aga päike paistab ja eluisu on rohkem kui muidu. Saab kuidagi paremini funktsioneerida. 

Meenus, täna hommikul meenus, kuidas olin kuu aega, pea kuu aega Põhja-Tai kloostris. See on kummaline, kuidas seal olles on vahepeal raske ja siis tahaks välja. Aeg läheb tohutult aeglaselt ja tahaks ära, vabadusse. Kui lõpuks vabadusse saab, siis hing heliseb, jalad kannavad kergelt, aga ühtlasi torkab ka silma, et seal väljas polegi midagi. Mingi hull illusioon on vahepeal teadvustamatult tekkinud, ilmselt „mujal on parem” loogikale tuginedes. Mediteerides loendamatuid tunde tahaks muudkui teha mingeid asju, mida ei saa. On aega, et need stseenid mängivad ennast ülima detailsusega lahti. Kuid siis ... jõuab kätte viimane päev, kergus ja vabadus. Minek. Ja mitte midagi sellest, mida kujutasid ette, pole enam seal. Pole kunagi olnud, ainult enda peas. Kõik need ihad, tungid, naudingud – need ei ole üldse head, kui neid lõpuks saab. See konkreetne šokolaad, millest unistasid, maitseb teisiti, on kaugelt liiga magus. 

Talle tuli meelde keppimine aknalaual. Kuidas see tundus hea mõte, aga oli lõpuks liiga ebamugav ja väsitav. Ikkagi kogemus, mida ei vahetaks millegi muu vastu. 

Seitsmemagajapäev, kas päriselt? Kas seda peaks kuidagi tähistama? Kas see on üldse mingil päeval? 

Ei tea, nagu ei tea veel niipaljusid asju, kuid sellest polegi ju midagi. Ei peagi teadma. Tahaks kuskil soos uidata. Põgeneda selle tegelikkuse eest, nagu ma seda niihästi või halvasti, kui oskan. Põhimõtteliselt tuleb välja küll. 

Neli kraadi. Hm ... Mis seal ikka. Tuleb veel süüa midagi ja siis vist minnagi väiksele õuetiirule. Tuul puhub. Ja see on kena. 

---

Mäletan, et üks paljudest (enamikust?) Linkedin naljakontodest, mis jumal teab milleks ja kelle poolt tehtud, seal oli inimese (boti?) pildi alla kirjutatud „medalist”. Olen näinud ka Founderit. See on muidugi naljakas, sest kes on päriselt midagi asutanud, kirjutavad ka juurde, mille nad on asutanud. Ilmselt selgitas AI kuidagi välja, et sõnad nagu founder ja medalist mõjuvad hästi isegi siis, kui jääb täpsustamata, mida on asutatud või mille eest medaliga pärjatud. 

Eile sõbraga rääkides tekkis sellepealt mõte teha midagi meemitaolist, kus oleks Veerpalu Linkedin konto koos ametiga „kuldmedalist”. Lisaks ka Mati Alaveri oma, kes on Veerpalu mentor ja coach, patsutavad üksteist linkedinilikult õlale. 

Varblane lohises pidurdades mööda aknalauda, kadus korraks aknaraami taha ja lendas taas minema, kärbes, kes heledal plekil end soojendas, hambus. Korralik saak, linnunokatäis.

Üle hakkab viskama see harimatus. Töötasin välja manuaali, juhendi korrektseks keelekasutuseks.

Õige on öelda: pahmakas popsu, linnunokatäis spiidi, kukenokatäis kokat. Neid sõnu ei tohi omavahel segada, see on ohtlik ja jätab oma pitseri isegi tervisele! Kamaluga kalja – selle kohta nii ranged reeglid ei käi.