self-care ja Palle
Mul oli plaan õues kirjutada. Läks meelest. Nihkus ja nihkus see õueminek, lõpuks läksin. Spontaanselt. Sumena poes polnud ammu käinud, see on nii armsaks saanud. Mis siis seal on, küsisin endalt riiulite vahel hajevil. Seal on teistmoodi. Eristumine, milleks pole palju vaja. Mingi põnevus ka, iga kord on erinev kaubavalik ja müüjannagi, kuid midagi on neis töötajais, mida mujal naljalt ei näe. Võib-olla see, et nad ei pea seda elu lõpuni tegema jne, aga ei! – mingi hästi eluterve ostukogemus, jutt ei jookse mõnitamisse, dialoog on kahepoolne. See kõik on see, millest ma olen unistanud. Kaugete arengumaade ebahügieenilistest tingimustest naasnuna, jäi igatsus ka võõraste inimeste omavahelisest võimalikust suhtlusest. Kõige mugavam on mitte kokku puutuda. Eriti praegu on tänu telefonile ja individualismile inimesi vähe näha. Kõik on kodus telefonis. New Yorgis pidi samamoodi olema, tänavakultuuri asemel vaikus. See on valus, sellised muudatused, "Palle üksi maailmas". Jutt ärkamisest inimesteta linna sai minu korduvaks unenäoks. Nüüd on kognitiivne koormus meid murdmas. Joseph Conrad kirjutas vist kuskil, kuidas inimkond on alati konnanud kollektiivsuse ja individuaalsuse vahel.
Eile käisin self-care ringis. Teist korda sel aastal. Hooaja viimasel. Tahtsin inimeste sekka, paar päeva ahastust selja taga, läksin. Tahtsin inimesi näha, koos olla, kuid nagu ikka, selliste ringide kogunemisel, veel enne algust, on vahel eriti ebamugav, eriti siis, kui pole pikalt käinud. Ei tahtnud seal üldse olla. Teadsin seda petekat, aga ikka tahtis minust suurem osa plehku. Jäin ja tegin harjutusi, paljud olid paaris, mängulisemad või üksteisele toetudes, üksteisele keharaskusega toetudes, proovides leida uusi viise, kuidas on võimalik olla. Nüüd meenutades läks nagu ikka, katsetasime, olime inimesed. Siis oli pingelisem. Emotsioon hakkas üles tulema, mida seal vist ei ole veel juhtunud. Kui keha lõdvenes ja olin vastu teist selga ... selili. Hästi mugavalt, lausa nauditavalt. Kuidagi on teise inimese kumerale seljale toetumine vahel kõige mugavam, mis kogeda. Voodistki üle. Kurbus vist tuli, kui keha lõdvenes, veidi lasin tulla või tuli. Ka sellest kergest nuuksumisest läks avaramaks, vabamaks, rõõmsamakski. Kuskil seda avarust ja rõõmu leidus, isegi keset väljapääsmatust. On nagu on. Pööran pilgu rohkem välja. Orientimine kehapsühhoteraapias, mis on teatud viisil pilgu ruumi objektidele viies, aitab ümber häälestuda. Teatud mõttes pildi puhtaks tõmmata. Kaelalihas, mille nime ma ei mäleta, kuid peaksin, hea meenutus, meeldetuletus, et vaadata hiljem järgi. Öö on pime. Vaatasin sinna agentuuri kodukale, kuhu ma paar kuud tagasi kandideerisin. Kui normaalne, meeldiv! Lihtsalt arusaadav ja mitte ülepingestatud ega ülesannetest ülelaetud košmaar. Mis oleks, kui läheks sinna, oleks nõus tasuta kasvõi töötama. Mingi väärtuse pakuks neile välja kindlasti. Kui on meeldivad inimesed, siis ei taha nagunii keegi laiali minna. Miks ma natuke kahtlesin siis ja miks kahtlen nüüd – see on ikkagi agentuur. Kliendid, korduvad probleemid, korduv kahvel, kuhu astuda. Aga mine sa tea. Võib-olla on seal elu võimalik.
Eile käisin self-care ringis. Teist korda sel aastal. Hooaja viimasel. Tahtsin inimeste sekka, paar päeva ahastust selja taga, läksin. Tahtsin inimesi näha, koos olla, kuid nagu ikka, selliste ringide kogunemisel, veel enne algust, on vahel eriti ebamugav, eriti siis, kui pole pikalt käinud. Ei tahtnud seal üldse olla. Teadsin seda petekat, aga ikka tahtis minust suurem osa plehku. Jäin ja tegin harjutusi, paljud olid paaris, mängulisemad või üksteisele toetudes, üksteisele keharaskusega toetudes, proovides leida uusi viise, kuidas on võimalik olla. Nüüd meenutades läks nagu ikka, katsetasime, olime inimesed. Siis oli pingelisem. Emotsioon hakkas üles tulema, mida seal vist ei ole veel juhtunud. Kui keha lõdvenes ja olin vastu teist selga ... selili. Hästi mugavalt, lausa nauditavalt. Kuidagi on teise inimese kumerale seljale toetumine vahel kõige mugavam, mis kogeda. Voodistki üle. Kurbus vist tuli, kui keha lõdvenes, veidi lasin tulla või tuli. Ka sellest kergest nuuksumisest läks avaramaks, vabamaks, rõõmsamakski. Kuskil seda avarust ja rõõmu leidus, isegi keset väljapääsmatust. On nagu on. Pööran pilgu rohkem välja. Orientimine kehapsühhoteraapias, mis on teatud viisil pilgu ruumi objektidele viies, aitab ümber häälestuda. Teatud mõttes pildi puhtaks tõmmata. Kaelalihas, mille nime ma ei mäleta, kuid peaksin, hea meenutus, meeldetuletus, et vaadata hiljem järgi. Öö on pime. Vaatasin sinna agentuuri kodukale, kuhu ma paar kuud tagasi kandideerisin. Kui normaalne, meeldiv! Lihtsalt arusaadav ja mitte ülepingestatud ega ülesannetest ülelaetud košmaar. Mis oleks, kui läheks sinna, oleks nõus tasuta kasvõi töötama. Mingi väärtuse pakuks neile välja kindlasti. Kui on meeldivad inimesed, siis ei taha nagunii keegi laiali minna. Miks ma natuke kahtlesin siis ja miks kahtlen nüüd – see on ikkagi agentuur. Kliendid, korduvad probleemid, korduv kahvel, kuhu astuda. Aga mine sa tea. Võib-olla on seal elu võimalik.