Telliskivi murul

Meelt treenida saab mitmel moel. Aegna, kus ma niipalju käinud, leidsin sangha kodulehelt endast vanu pilte, 2018. aastast ning, jah, kaheksa aastat on mööda libisenud. Nüüd tahaks taas minna. See päevakava, mida vaatasin, tuletas meelde, kuidas seal see elu käib. Ühtlane rütm, koos teistega, aga samas vaikuses ja omaette. Pole üldse halb. Sõber helistas, kes peab autoga sõitma töökojast teise, tooma sealt vajaliku jupi, elektrilise akna moototi, mis katki oli läinud. Viissada eurot paar tundi Tallinna liikluses venimist. Raske on igatseda. Ta ise ütles ka, et talle ei meeldi ikka autoga sõita. Kui elad juba aastaid Kalamajas, kust on ka raske välja saada ummikute tõttu, aga otsad on lühemad ja see 45 minutit viru ringini seismist on tüütu, aga teinekord siis lähed jala ja saad kiiremini. Tuleb meelde, kui tüütu on see päevasel ajal Tallinnas tegutsemine.

Kodulinn. Nüüd, kus rõduni ulatuvad rohelised pungad, on ta muidugi meeldivam, talutavam, kui talvel. Rattasõidu aeg on käes. Paar suve tagasi tegid Peyman ja Sailor Soomest rattatripi Taani, kogu raha oli 200 eurot, mille eest pidid ostma ka rattad. Neil õnnestus see vist ka.

Ma tahaks proovida bomšielu. Kui võimalik see on. Esiteks, et kas poodide tagant leiab näiteks süüa, mis ära visatud? Teiseks, kuidas on ööd elada Tallinnas, magamiskotis, midagi peale tõmmata. Või siis telgis koguni? Pigem prooviks magamiskotti ja vajadusel mingit kile peale vihma eest. Mul on mõtteid ka, kus seda teha. Üks koht võiks olla Telliskivis sel murul. Ja või teispool müüri raudteee pool. Samuti siin Aiandi platsil. Mis ma päeval teen? Muidu võiks istuda Hesburgeris või Mäkis, aga seal on interjöör tehtud nii vastikuks, puupingid ja vali muusika. Lisaks võiks olla mingi koht, kus inimesi näeb. Tõesti Caffeine? Kas see on viimane koht, kus inimesi näeb? Vist jah.

Mõtteid on. Tuleb ellu viia. Täna on vaja tööasjad ära lõpetada. See pole nii raske. Peab lihtsalt olema värske. Mitu tundi mingeid asju lugedes pole võimalik, et peale seda saab alustada artikli kirjutamist. See võtab väga kaua aega ja on vastik. Siis pigem õue minna juba. Keset päeva aitavad muidugi ka mõned harjutused, veits venitust ja aktiivsed joogaharjutused, mis praanat äratavad. Istudes liiga mugavalt või kuidagi kängus jääb praana kinni, ei liigu hästi. Peaks üle vaatama pranayamad, seal oli ikka neid mida teha. Tahtsin eile raamatukokku jõuda, aga läks teisiti. Täna töötan mõne tunni ja siis peaks olema võimalik minna self care ringi, kus pole päris ammu käinud, aga mis on tegelikult oluline, kus tahan olla. Täna olen puhanud ja võimeline minema.

Oh, lehekülg täitu juba, mul pole enam midagi öelda. Aga lati polegi. See pole ka eesmärk siin lehel. Peaasi, et kraan oleks lahti keeratud. Kinnisest kraanist ei tule vett, nagu targemad on öelnud. Lihtsalt kirjuta. Lihtsalt kirjuta ja vaata, mis juhtub. Alguses võib igasugu takistusi ilmneda, aga need kõik on ületatavad ja see on huvitav, et kirjutama ei peaks, minu arvates, pinges olles või klahve maa sisse vajutades. Hambaid krigistades.

Ma siiani ei tea tegelikult milliseid videosid ma teeksin somesse. Ega ei teagi, sest sõltub tellija materjalist, siis tekib ka lahendus. Niisama on raske minna kaameraga välja ja hakata tegema. Tuleb kellelegi lähedale saada ja sealt läheneda. Samas sõpru on ju küll, kes tegelevad millegagi ja kel poleks vähimatki selle vastu, kui neile video teeksin.

Appiiiii, see lehekülg ei lõppegiii...

Küll aga lõpetan mina kohe, su näol, kui sa tahad, ole valmis. Sest ma ripun köite otsas laes ja püüan seda lühtrit parandada. Või mis parandada, seda ühte kuradi pärlijuppikest, mis alla kukkus, uuesti kinnitada. Sa lebad põrandal selili, kolm meetrit allpool ja jagad käsklusi. See on ülimalt oluline, et lühter oleks sümmeetriliselt ja iga tükk sealt on oluline. Sa tead, et ma tean, et su jaoks peab kõik olema täiuslik. Ma tulen sulle vastu ja mis seal ikka. Pole mõtet tülli minna ja enamasti me oleme juba harjunud üksteisega. See ei valmista meelehärmi. Või noh, ikka valmistab, alles eile tülitsesime, sest ta tegi mingit omaloomingut mu laua pealt asjade koristamisega, mida polnud vaja koristada. Seal oli paar lehte, mis ta üldse ära viskas ja muidugi ka prügi välja viis. Siis sain ta peale väga pahaseks ja ütlesin, et ta minu asju rohkem ära ei viskaks. Need olid vajalikud asjad, seal oli joonis, mille sõber oli mulle paberile visandanud ja kus olid mõõdud, mille järgi teha garaaži seinakapp. See selleks ...

Nüüd tuleb süüa ja siis jätkata tööga. Veel kirjutamist. Lubatud asju. Eks ma siis teen. Teen rõõmuga, sest tore, kui tööd on. Õhtul self care ja eks ma siis vaatan, kas leian midagi veel. Aega töökuulutusi vaadata. Aitäh tänase eest :) Õnnistatud päev, õnnelik, kui tervis korras ja siin.