Tere taas. Eile ei saanudki pikemalt kirjutada. Midagi kõhus põles, valutas. Nagu oleks kõrvetiste moodi, aga iiveldas ka. Ei teagi, milles asi, aga väsimus oli suur ja kerged külmavärinad käisid lainetena üle. Tegin vist kolm tukastust ja päev libises mööda, sest püstijalu ei saanud kuidagi olla. Õhtuks hakkas juba ahastus suuremaks paisuma ja tundus hirmutav väljavaade jäädagi kuni ööuneni tuppa. Ajasin ratta välja ja käisin meres, tagasiteel jõudsin läbi meie võrkpalligrupi mängult. Selle aasta esimene mäng õues. Plats jäi kodutee peale ja mõtlesin tere öelda, aga enesetunne oli isegi paremaks läinud ja kohe kutsuti väljakule. Mingi tunnike sai mängitud ja jumala tore oli. Kui koju jõudsin, siis oli kergelt tunda küll, et oli väsitavam olla, kui peaks olema, aga ei midagi hullu, jõudsin veel pakkida ja mitmeid asju kodus ära teha. Nii et tundub, et see koletu rahutus ajab mind tegema asju, pärast mida on parem. Ja kui mõtlema hakata, siis täna oli üle pika-pika aja päris lihtne tõus...
Posts
- Get link
- X
- Other Apps
Festivalilt tagasi, et ülehomme uuesti minna. Keskkonnavahetus mõjus suurepäraselt. Väga väsitav ettevõtmine, aga midagi väga vajalikku tuli sealt tagasi. Midagi elustavat. Millegipärast lähevad kümme tuhat inimest sinna igal aastal. Muusika, artistid, lived on muidugi olulised, sõbrad samuti, aga midagi on ka selles, et selleks valitakse just muusikafestival. Seekord tundsin kuidagi eriti – võib-olla igal aastal, selle vahepeal hästi ära unustades – kuidas see ülisotsiaalne ja rahvarohke „kogunemine“ mõjus elustamisena. Pani vereringe taas tööle. See on festival, kus on väga palju 16-25aastaseid, kes iga aastaga tunduvad järjest nooremad ja ega ma nendega hängida ei tahaks ja oskaks, aga see nooruslik energia on väga turgutav. See ongi elu. Nende pealt või nende keskel näen seda, kuidas ma ise vaikselt aeglasemaks jään, energiat säästan ja kuidas nad panevad kõik välja, mis on. Ja seda on palju. Uskumatu, et endal oli ka ilmselt kunagi sellist jaksu ja lõputut energiat. Otepää Coop, m...
- Get link
- X
- Other Apps
Kohe vanaisa sünnale. Natuke sees keerab. Hommikuti keerab. Ja mis siin salata, süütunne ka. Tuttav süütunne. Pikalt polegi aega. Proovin ennast ikka hommikuti kuidagi üles saada. Suht nagu kellavärk on ikkagi see, et enne kella kahte aju ei tööta. Ilmselt tahab veel aega see magamata ööde, suvalise unegraafiku paikaloksumine. Usun, et ikka õnnestub ja ühel hommikul ei ärka õudu. Õuduse sisse. Aga juba seegi on hea, et kuskil lõunast läheb paremaks. Eile sõitsin pealelõunat rattaga linnast välja. Muu ei olnud lihtsalt võimalik. Ja tegelikult oli ju tore. Läks toredaks peale Tabasalu, kuskil Suurupi kandis. Sõitsin üle pika aja, üle vist isegi kahe aasta Vääna-Jõesuuni. Üllatavalt tore suvitusküla vaib oli seal poodide juures. Meie pood, kus sisse minnes vaatab vastu Õhtulehe kaas, pikad jäätisekülmikud. Kohe tekkis soov osta suviseid asju. Ajaleht, mingeid piimatooteid, vett. See põhiväljak seal on suvel parajalt elav, aga ka parajalt rahulik. Kindlasti saad aru, et pole enam Tall...
- Get link
- X
- Other Apps
Proovin uuesti. Päeva esimesed pooled on jubedad. Olen aru saanud, et ma ei saagi sinna midagi väga teha. Loota, et läheb paremaks. Ma mõtlen sellest kui muutusest. Tahaks jubedalt midagi teha, saan isegi aru, et tuleb lihtsalt pihta hakata. Aga millega ja kust? See tundub täiesti kadunud. Ainus võimalus on ikkagi tagasi minna või taasleida see, mille tegemine meeldib. Mis varem on meeldinud? Kõik need asjad on justkui ümberringi olemas, olen leidnud vajaliku info, inimesed, kontaktid, aga kuskilt jääb ikka midagi puudu. Võib-olla tundub, et jääb puudu? Ma ei tea. Pole nagu mingit Põhjanaela, mis teed valgustaks. On maanilisemad ja rahulikumad ajad. Õigemini need ajad, kus on tohutult ideid ja plaane ja siis vajumine sohu, kus ei jaksa nagu midagi teha, kuigi tahaks. Eks siis tuleb õppida end ressurssima. See ehitab taas üles. Meenub, et unenäod olid õudsed. Võib-olla see tuli kaasa. Natuke tuli. Aga nüüd on ärkamise jubedus selja taga ja tahaks välja pääseda. Võib-oll...
- Get link
- X
- Other Apps
Vihmane juuni. Läks juba meelest, et ka see on võimalik. Kõik on võimalik. Mõttetu lausa. Enesekriitika. Viitsütikuga pomm. Polli. Puhketalu? Hobused. Ratsanikud. Kunagine armastatu hobusega koos instagrami pildil. Kollased päikseprillid. Asjad teevad ilusaks. Sõnadest kumab läbi inimene, naiivsus. Kõik räägib, kõik hingab koos. Kas keegi saab üldse aru praegu millestki? Minu jaoks on kõik üsna ebaselge. Vahepeal saab teha mingeid asju, keskenduda millelegi. Aga milleski kindel olla on haigelt võimatu. Mingis mõttes on see ka natuke hea, sest võtab ära petlikku enesekindluse. Noh, et kui on mingi usaldusväärne suur väljaanne, ajaleht või telejaam ja enamik usub ja vaatab seda, siis on see mingi pinnas, millele vastanduvad hullud, uhuud. Praegu tundub, et seda pinnast pole. Kõik lükkub ümber, paljastub, muutub nii kiiresti. Mulle tundub, et põhiline, mis praegu toimub, ongi kohanemine selle muutuste ja ümberhäälestamisega. Veider on ka see, et kõik on mingi mõttes alles. Saab vaada...
- Get link
- X
- Other Apps
Eile õhtul self-care Reconnect stuudios. Kellelegi meenus metafoor, et inimliku ühenduse otsimine on nagu sahisevate raadiolainete vahelt õige jaama otsimine. Ühendus on kuskil olemas, tuleb see leida. See on oluline, sest kõige hullem koht, kus olla, on täielik lootusetus. Kus tundub, et ühendus pole võimalik. Ikkagi vist on võimalik. On kindlasti. Siis on see koht, kus ma olin pärast reisi, kui aimasin, lootsin ja teadsin, et kuskil peab olema veel inimesi, kes soovivad ühendust luua, koos olla ja teha. Tuli välja, et on tõesti, nii ma Reconnect Studiosse jõudsin, teadmata, mida sealt eest leian. Nii ta läheb. Midagi on vist ajus ikka katki, aga ma ei tea mis ja seetõttu usun, et see saab korda. Ma ei tea, miks pärast pikka magamist on tohutult katki olla, hea, et psüühika üldse koos püsib. Kõige hullem, kui samal ajal on ärev ja peaaegu nagu unenäoline, kontakt reaalsusega kuidagi õrn. Nagu siis, kui peaks keset ööd järsku tõusma ja ei saa pimedas toas suurt midagi aru. Selline...