xoxo impeerium

Eile õhtul self-care Reconnect stuudios. Kellelegi meenus metafoor, et inimliku ühenduse otsimine on nagu sahisevate raadiolainete vahelt õige jaama otsimine. Ühendus on kuskil olemas, tuleb see leida. See on oluline, sest kõige hullem koht, kus olla, on täielik lootusetus. Kus tundub, et ühendus pole võimalik. Ikkagi vist on võimalik. On kindlasti. Siis on see koht, kus ma olin pärast reisi, kui aimasin, lootsin ja teadsin, et kuskil peab olema veel inimesi, kes soovivad ühendust luua, koos olla ja teha. Tuli välja, et on tõesti, nii ma Reconnect Studiosse jõudsin, teadmata, mida sealt eest leian.  Nii ta läheb. Midagi on vist ajus ikka katki, aga ma ei tea mis ja seetõttu usun, et see saab korda. Ma ei tea, miks pärast pikka magamist on tohutult katki olla, hea, et psüühika üldse koos püsib. Kõige hullem, kui samal ajal on ärev ja peaaegu nagu unenäoline, kontakt reaalsusega kuidagi õrn. Nagu siis, kui peaks keset ööd järsku tõusma ja ei saa pimedas toas suurt midagi aru. Selline...

Krister Kivi: ajakirjandus on lihtsustus ja liialdus.  See on tabavalt öeldud. Pole nii sõnastanud, aga olen nii teinud. Kui õppisin filmi, loojutustamist, siis see sai kuidagi selgeks. Või teadsin juba enne? Teisiti võib-olla polegi võimalik? Iga lugu on mingi valik. Millestki suuremast, mingist teemast. Ja kes see jõuaks lehest lugeda ülimalt detailset kirjeldust, teadustööd. Või sündmuse, näiteks Riigikogu istungi protokolli.  Emadepäev. Magasin nii kehvasti ja vist alles soojenesin õues oldud tööpäevadest. Arvasin eile õhtul, et jään haigeks või igaljuhul oli selline võimatu olla. Ei tulnud und, aga ei olnud ka reipust. Hommikul pidime juba ema, venna pruudi ja vanaisaga minema linnast välja mere äärde. Mida lähemale see aeg jõudis seda vähem tundsin ennast võimelisena minema. Otsustasin, et sel piinal pole mõtet. Otsisin äraütlemiseks õigeid sõnu. Kuid siis ajasin end püsti. Tõmbasin külma vett näole, panin riidesse, tellisin takso ja läksin. Kannatas täitsa isegi olla. E...

nõuanded aitab! ma olen terve interneti läbi lugenud nõuannetest, kuidas kirjutada. kunagi tellisin raamatuid. nüüd aeg-ajalt otsin sealt midagi, mis aitaks. kuigi ma tean juba mõnda aega, et seal pole midagi. mul on tohutult harjutusi kogutud. ma tean, et tuleb kirjutada. aga ikka leian end kuskilt foorumist. need, kes kirjutavad hästi, keda olen lugenud, nad ei jaga nõu internetis. kes ka saadab näiteks uudiskirju, annab teemasid, esitab küsimusi. laseb neil praadida. ja kirjutada miskit, enne, kui järgmine kiri ilmub. ma ei tee neid ülesandeid. ma loen ja unustan. mul on raamatud, kus on igasugu ülesandeid. osad on traditsioonilisemad. kirjutades keskenduda mõnele oma meeltest, näiteks kuulmisele ja kirjutada 10-15 minutit sellest, mida kuulen. autode foon taustal. linde pole kuulda, alles nad olid nii valjud.  siis on harjutused, kus alustad „Ma ei tea miks, aga ma mäletan…” Peaks võtma mitte liiga suurt sündmust, vaid pigem mingi väiksem. Pole õieti teinud seda. Siis on paar r...

Pole vahet enam mis kuu või aasta. Ikka on, aga pole ka. On, sest ma oma aja laps. Suurtes vooludes ma koos teistega. Mõjutatud internetist, sotsiaalmeediast, meie aja mugavustest ja ilgustest nagu näiteks kontseptsioon multitaskimisest. Seda korraga mitme asja tegemist pandi veel hiljaaegu minu meelest ka töökuulutustele. „Kui projektijuhtimine, pikad tööpäevad ja multitaskimine sind ei hirmuta, siis see töö on sulle!“ Natuke tore ka, et antakse ridade vahel mõista, et saab olema horror ja kui sa vastu pead, siis kahe aasta pärast oled end tühjaks pigistanud.  Aga mingis mõttes pole vahet, mis aasta või kuu. Vaatasin seda tänast, 28. aprilli kuupäeva ja see ei öelnud nagu midagi. Pigem olen nagu mingite sündmuste vahel, inimeste, suhete puntras, tukslen. Panen kokku seda elulego või paneb ta mind? Või jookseb ta ise kokku? Klotsid lähevad ikka kokku ja lõpuks on kõik õige. Nii nagu nädalavahetusel toimunud Siilipeo teema: „Kõik on õige!“  Esmaspäev. Eile oli tööpäev. Täna on ...

Praha odav õlu ja Budapest. Viimane neist tõmbab isegi rohkem. Pole käinud, aga tahaks minna. Prahast sõitsime kunagi läbi, 10. klassi bussiekskursioonil Viini. Siis oli üsna külm ja ega väga midagi näha ei jõudnud. Natuke tänavaid, pisut arhitektuuri on mälupiltidel.  Aga Budapestis ma pole käinud ja tõmbab küll. Meenub Jaaval nähtud Ungari pere, kes oli tulnud 20ndates tütre beebit vaatama. Nad olid toredad. Kohalik mees, Ungari naine, nende alla aastane imik. Tüdruk vanemad, õde. See oli Pacitanis, kus turiste väga polnud, oli väga vaikne. Nad peatusid samas majutuses, kus mina. Vist olen sellest ka kirjutanud. Nüüd juba isegi tahaks üle lugeda reisiaegset päevikut. See kõik tundub päris kaugel. Jõudsin üle kuu aja tagasi Eestisse. Oli ikka kohanemine! Ma olen vist kolm korda haige olnud selle aja jooksul ja enesetunne on üsna läbivalt olnud sitt. Meeleolu kurb. Vahele on mahtunud mõned välgatused, kus on olnud hea olla. Näiteks meres ujumas käimine, peale mida olen jälle nädal ...

Oma väes olemine. See tuli teemaks, kui tegime eile koolipraktikat. Keskmeharjutust olin juba mõnda aega praktiseerinud, eelmisest suvest. Nüüd tegime teistmoodi, kontaktis olles. See oli teistmoodi kogemus. Alguses sain harjutusest teistmoodi aru, arvasin, et see on jõuharjutus ja vist oligi. Üks avaldab teise õlgadele jõudu ja teine ütleb, et ta ei liigu. Nii saab proovida, et kuidas on seda öelda. Kui see funktsioon on nii öelda tervislikult välja arenenud, siis on see lihtne ja ilmselge selle inimese jaoks. Aga võib olla ka väga raske öelda. See surve võib olla liiga palju inimesele, kes ei talu survet. Igatahes, me tegime seda harjutust nii, et survet ei olnud. Tuntav kontakt. Kerge surve, et tunneks teist inimest vastakuti. Ja siis keskmesse tulemine kõhu alaossa nabast allpool. Kui selle kätte sain, siis tundsin enda suurust, iseenesest kasvasin nagu veidi suuremaks. Nii veider kui see ka pole. Ma polnud väike, vaid oma suuruses. Suurem kui enne. Miks ma seda räägin: mu partner ...