xoxo impeerium

Meelt treenida saab mitmel moel. Aegna, kus ma niipalju käinud, leidsin sangha kodulehelt endast vanu pilte, 2018. aastast ning, jah, kaheksa aastat on mööda libisenud. Nüüd tahaks taas minna. See päevakava, mida vaatasin, tuletas meelde, kuidas seal see elu käib. Ühtlane rütm, koos teistega, aga samas vaikuses ja omaette. Pole üldse halb. Sõber helistas, kes peab autoga sõitma töökojast teise, tooma sealt vajaliku jupi, elektrilise akna moototi, mis katki oli läinud. Viissada eurot paar tundi Tallinna liikluses venimist. Raske on igatseda. Ta ise ütles ka, et talle ei meeldi ikka autoga sõita. Kui elad juba aastaid Kalamajas, kust on ka raske välja saada ummikute tõttu, aga otsad on lühemad ja see 45 minutit viru ringini seismist on tüütu, aga teinekord siis lähed jala ja saad kiiremini. Tuleb meelde, kui tüütu on see päevasel ajal Tallinnas tegutsemine. Kodulinn. Nüüd, kus rõduni ulatuvad rohelised pungad, on ta muidugi meeldivam, talutavam, kui talvel. Rattasõidu aeg on käes. Paar s...

See seitsmemagajapäev jäi kummitama. Tahaks selle legendi kuskilt üles otsida. Väga meeldejääv nimi. Seitsmevennapäev on vist ka ... Seda ma igaljuhul mäletan, et rahvakalendris pole magajatel erilist tähtsust olnud. 28. juunil vist see aset leiab, kuigi aset ei leia vist suurt midagi. Meenub, et kui sel päeval sajab, siis võib seitse nädalat sadada. Sellega tuleb arvestada.  Ikkagi õnneks on tujud muutlikud. Väga imelik on juua teistsugust kohvi, kui harjumuspärane. Just teistmoodi valmistatud. Vähem piima, rohkem vett, tulemus on üliimelik. Ma ei tea, mis ajast ma hakkasin kirjutamise kõrvale kohvi jooma, aga see pidi olema aastaid tagasi. Algselt see nii ei olnud ja tegelikult see natuke segab, vähemalt sellist kiiret kirjutamist. Kes see filmirežissöör oli, kes ütles, et filme tuleb teha odavalt, kasumlikult ja kiiresti. Igatahes ta ühes varases filmis mängis Jack Nicholson, kes ütles, et valetada võib vaid kahele inimesele: politseile ja oma naisele.  Suhtlemine on äärmis...

Ma ei viitsi mitte midagi teha. Aga ikkagi teen. Mida ma teen? Hui tean. Teen, mida teen. Seda mis tuleb. Ma ei tohigi ette teada, sest siis see poleks looming, eks? Midagi sellist võib mõelda, nii läheneda. Ma olen nii vihane. Tahaks laiali midagi peksta. Ma ei tea miks ma isegi vihastan. Selle inimeksistentsi peale, mida Bob Odenkirk nimetab ilma tähenduseta farsiks. Milleks seda tõsiselt võtta? Pigem võtta tõsiselt seda õuesolemist, seda mitmekesisust ja igavust. Tuul tuletab meelde osavõtmatust. Mitte kinni hakkamist. Tuul vihiseb läbi ja tuulelt on midagi õppida, ma usun. Lähenemist. Hoiakuid. Käitumist :D Tuul. Siis on sinine taevas, mis on parem kui pilves, sest on rõõmsam. Võib-olla on pilves ilma vaja lihtsalt sellepärast, et see on sitt. Tujutu ja teeb inimesed morniks. Selle kõrval on lihtsam olla tänulik, kui taevas on sinine. Eksju, onju. Eri keeled, eri meeled. Keel kellegi kurgus. Vaata kui erinevalt võib keelt kasutada. Kes targutab, kes suudleb, kes puudutab külmunud t...

Jälle on 28. aprill. Juba viiendat päeva! Haruldane juhus. Kellegi juhis. Kellegi juhises oli viga! Peab üle vaatama paberid ...  Emal on homme operatsioon.  Mainis nagu muuseas, et tal on ilmselt abi vaja haiglast koju saamisel. Kui hakkasime – see toimus venna sünnipäeval – küsima, et mis kuupäeval, et teaks arvestada, siis ei tulnud sealt mingit vastust. Tuli, aga ta pööras ringi asja. Hakkas rääkima, et saab taksoga ka jne. Mina kuulsin üldse esimest korda, et tal opile minek. Küsisin, et mis opp. Vaatas kõrvale ja jäi tummaks nagu ta ikka teeb, kui ma küsin midagi, mis mind huvitab. Tavaline vestlus on selline, et tema uurib ja puurib ja ei jäta järgi ka siis, kui ma palun seda. Seekord pidi tema vastama ja oi kuidas ta siis ei taha rääkida. Nagu see poleks minu asigi üldse teada, mis operatsioon tal tuleb.  Sinine taevas, päikeseline ilm, õnnistus. Pärast seda jubedalt mõjunud talve on see tõesti nii hea, et paistab päike, kuidagi helge on kõik. Olen veel veendunum ...

Hommik. Uus päev. Oota, ma vajan kohvi. Kuidas kell 12 sai? Ma ärkasin kell kaheksa, aga olin vist mingis poolteadvusetus olekus :D Okei, pesin linad, aga ikkagi ... neli tundi? Vist ikka püüdsin magada veel, sest polnud ärkamiseks hakkamist. Mul pole midagi aja raiskamise vastu.  AI kipub tegema esimest versiooni millestki üllatavalt hästi. Olgu see siis koduleht, kood või näiteks mõni pilt, aga kui soovid midagi seal muuta, siis ta muudab ka midagi muud, mida pole palunud. Isegi kui rõhutada eraldi, et „kõik muu jäta samaks”, siis on ikka midagi juurde tekkinud, midagi vähemaks jäänud või siis see asi, mida muuta, on muudetud hoopis teistmoodi ja kardinaalsemalt, kui palutud. Siis on hea, kui on see esimene variant alles, sest isegi paludes teha uuesti nii nagu oli ehk tagasi võtta paar sammu, siis ta võib täitsa lolliks minna. Kogu see hullus on lõpuks ikkagi pigem rahulikuks teinud. Töötajatest, kes seda solgutamist ja pidevat muutuste keerises olemist, teadmatust on pidanud ta...

Päikeselises toas kirjutada – mõnus.  Kui tahad kellelegi öelda hästi, siis ütle: sa oled muhe sepik.  Sellline juhend. Eluks-oluks. Mugavad olmetingimused – nii kirjeldati ühes töökuulutuses vetelpäästja ametiposti mugavusi. Lihtsalt huvitav, pole ammu seda sõna, olme, kuulnud. Olme on vist iseenesestmõistetavaks muutunud.  Aga kõikidest asjadest kõige rohkem meeldib mulle vesi. Mitte isegi vesipüks, aga laiemalt – vesi. Mis selle veega siis? Ma ei tea ... Väiksena meeldis juba veega mängida, väga isegi. Ehitada ojadesse kividest tammesid, juhtides veeliikumist, õppides vett tundma. Võisin terve päev seda teha. Samuti mere ääres kindluse ehitamine, mille müüre lained aplalt himustasid, naksates järeleandmatult kuni lõpuks tuli laine, mis sõitis üle nõrgestatud valli.  Eile kui uinusin, mängis vaikselt Ööülikooli loeng, Rainer Sarnet rääkis, millest ikka kunstnikud räägivad, lugusid elust ja loomisest. Jäin poole peal magama, kuid midagi meenub, mingi selline mõte, e...