Ma ei tea kaua nüüd vahele on jäänud. Väike paus on sisse jäänud. Kirjutamistesse. Oli keeruline aeg. Igatpidi. Ma tulin reisilt vist 13. märtsil ja kuni eilseni ei saanud päriselt Eesti elusse sisse. Kuidagi tegin mingeid asju, aga tohutu, isegi arusaamatu väsimus kestis ja kestis. Nüüd paistab, et võis mitu haigust olla, mis hakkasid tulema, millega enda teadmata võitlesin. Korduvalt oli tunne, et jään haigeks, aga peale kümnetunnist und oli nagu parem. Aga tunne oli selgelt võõras, ma ei saanud aru, kes ma olen ja mis ma tegema peaksin. Nägin tuttavat ümbrust, mis oli visuaalselt tõesti tuttav, olen varem näinud neid maju ja tänavaid, sõitnud neil trolliliinidel, mis nüüd on bussid, tellinud taksot samadele aadressidele; kuid ometi ... ometi oli see kõik võõras. Mingil hetkel polnud kindel, kas varem ka peale reisi on olnud selline kriis, enda kaotus, see, et ei leia ennast üles koduses kohas. Peale esimest India reisi, täpselt kümme aastat tagasi jaanuarist märtsini, oli küll keeru...
Posts
- Get link
- X
- Other Apps
Pidin puhkama ja taastuma koolipäevadest ja eks mu keha ongi lebanud voodis, aga silmad vaadanud arvutiekraani. Olen teinud ühtteist vajalikku, aga lõviosa ajast olen hormoonide kohta lugenud. Nii vähe kui me neist teame. Hämmastav, et hormoonid on kõige all ja juhivad mängu kõige rohkem, lisaks on nad kontrollimatud, see tähendab, et umbes nagu loodusjõud, millega pole mõtet võidelda ega proovida ümber kodeerida. Muidugi on neid, kes üritavad ja olen näinud palju raamatuid dopamiinist ja isegi dopamiini paastust, mis oli nüüd suur teema seoses sotsmeedia kasutamisega. Juba see kirjeldus, mis üle maailma levis. See arusaam oli väär. Umbes nagu oleks suhtlusvõrgustikes skrollimine ja dopamiinilaksude saamine selle anuma tühjaks pigistanud ja nüüd on siis vaja teha paast, kuu või kaks või kaua see oli, kui ei kasuta telefoni ei loe lehti, ei võta mingit uut infot vastu või minimaalselt. Tüüpiline on äärmuslikkuses, sellised trendid on miskipärast kõige populaarsemad ja inimesed kõige alt...
- Get link
- X
- Other Apps
Mõned minutid. Muna pannil säriseb. Mõned minutid. Hea uni teist ööd. Uus tunne, palju parem. Midagi muutus tänase ööga. Tundub nagu hakkaksin külmale põhjamaale kohale jõudma. Natuke rohkem, natuke lihtsam on olla. Praegu istun küll köögis ja päike taas sirab, aga natuke ehk on lihtsam? Natuke äkki oskan.
- Get link
- X
- Other Apps
Väsimus. Esimese väljamagamise väsimus. Veetsin unenäomaailma 13 tundi järjest. Ärgates oli väga hea kosunud tunne, kuid nüüd, tunnike hiljem, tahaks uuesti pikali heita. Teha seda siis või mitte? Vaatame-vaatame. Kui see on ajutine laine, siis parem ikka tahaks tegutseda ja toimetada. Kui aga jääb, siis luban kehal ja vaimul puhata. Niigi palju kannatanud. Eile praktiseerides tuli jutuks looduse raviv mõju, tuli meelde, et pole ammu käinud looduses, metsas ega mere ääres. Viimati oli reisil paari nädala eest, aga siis ka mitte nii nagu Eestis, omaette ja vaid loodusest ümbritsetud. Võib-olla tuleb Harku metsa minna. Ma ei jaksa enam, keha hakkab ära vajuma. Tagasi vajuma, Nädal aega olen tagasi olnud ja proovinud välja magada – ei saa. Kas ei maga üldse või siis mõne tunni. Mingit rütmi luua ei õnnestunud. Ei saa rääkida unehügieenist, kui probleem on selles, et üldse ei maga või viist mõne tunni – vahel uinudes kümne paiku õhtul ja teinekord jälle kuus hommikul. Mustamäe, ...
- Get link
- X
- Other Apps
Olen ummuksis. Kinni. Tulin siia, lootes kergendusele. Äkki aitab. Kunagi ei usu, aga kuna mäletan nagu kuskilt kaugelt ja ähmaselt, kuid see-eest paljudel kordadel. See-eest paljudel kordadel. Tulin siia. Peatumata kirjutama. Kas ma olen haige? Ei ole nagu. Täielik jama ikka. Olin paar päeva kodus. Und eriti polnud, aga mõtlesin, et lasen endal puhata ja kohanen vaikselt. Nohjah, palju ma just puhata lasin. Lasin ja ei lasknud samas ka. On ikka erinev, kas olla voodis, vaikuses. Või siis olles küll justkui mugavalt, aga fanaatiliselt infot sisse tõmmates. Lugesin artikleid, kaevusin. Otsisin närviliselt muudkui uut ja huvitavat. Oligi huvitav, aga see ei ole õigustus, see ei saa olla hea. Ei pannud tähelegi, kuidas tunnid möödusid. Siis suhtlesin inimestega, kirjutasime. Leppisin koolikaaslastega praktika aegu, see on selline närviline kalendris kaevamine, siis jälle telefoni kiikamine, keegi vastab mingi hetk. Siis paari tunni pärast teine. Siis ikka ütleb esimene, et ei saa sel ajal...
- Get link
- X
- Other Apps
Veider on kodus. Paigal. Hea ja veider. Segadus. Tahaks kõike ümber tõsta, kõik on valel kohal, aga tegelikult ju pole. Tundub nagu kokkupandud pusle oleks valesti, ei ole. Kõik on omal kohal. Kohal on ka ärevus. Olen paigal. Piilun kardina vahelt välja Kardinad ees, aga kõik on ikka halastamatult valge. Uni läks vara. See on äge tunne, ma tean, see elusus. Meeled on erksad, igalepoole tahaks minna ja samas mitte kuhugi. Oma kodu. Keeran radikaid peale. Sõrmed ja varbad külmetavad. 20 kraadi tundub jahe, aga õnneks mitte külm. Peale liigset palavust oskan hinnata jahedust. Aga mitte seda tunnet, kuidas villased sokid torgivad ja pikad riided ahistavad. Talve algus. Märtsi keskel. Lumi tuli maha. Pikutan voodis ja olen ärev, sest ma ei liigu. See maja on paigal. Tahaks, et ta liiguks. Lendaks, aeg-ajalt jõnksutaks, uriseks vaikselt. Kas teisi inimesi ka tahaks enda ümber, sadu? Hetkel mitte. Aga tahaks neid vist akna taga näha. See maja võiks lennata. Või loksuda merel, mitte liiga suur...
- Get link
- X
- Other Apps
Suhestun kohtadega nagu inimestega. Neist tekib oma arvamus, oma suhtedünaamika. Olen Amedis, külakohas, teist korda. Kahe aasta eest olime samuti 3-4 ööd. Esialgu tundub tegu paradiisiga, kust ei taha kunagi ära minna. Pärast paari päeva hakkab koht tunduma talumatult vaikne ja väike. Kui teistes Aasia linnades, kus äärealad ja kesklinn näeb samasugune välja, ainult keskel on suurem lärm ja ummikud, siis Amedis keskus puudub. See on väga tervitatav, pole ummikuid, milles istuda, aga linnainimesena võib tekkida ootamatu väikse koha ahistus. Väikestes kohtades, kasvõi Oraval on väike Coop, võib-olla paar paarikordset paneelmaja, midagi tuttavat, tuttav struktuur miniatuursel kujul. Kui aga linn või õigemini küla tähendab ranna ääres looklevat kitsast teed, kus aeg-ajalt on mõni söögikoht, väike majutusäri, puuviljalett ja muu tarvilik, siis pole oma linnainimese aju kuhugi ankurdada. Pole turvatunnet, mida pakub linlik. Eile läks päeva peale olemine kehvemaks. Hommikul arvasin, et ...