Posts

Uhh. Teist nädalat või umbes nii ei saa midagi tehtud. Kui eelmine nädal oli selline võttejärgne, mil käisin küll esimestes tantsutundides üle kahe kuu ja vist liikusin ka natuke väljas, siis muul ajal olin üsna voodirežiimil. Sel nädalal kujutasin ette, et hakkan asju ajama, aga ei aja midagi. Palju on und ja see on isegi okei ja ilmselt siis vajalik, aga ärkveloleku aeg on selline, et mitte midagi ei viitsi teha. Täiesti nõutu ja natuke isegi hädas. Vist on ka varem olnud, et sügis oktoobri lõpus ja pärast võtteperioodi jätab mingisse letargiasse. Isegi meeldivaid tegevusi peab veidi tagant sundima. Võib-olla see on loomulik? Või mitte? See depressiivsus ja teovõimetus. Et millega just häda pärast ei pea, sellega ei tegelegi. Aga raske on sellega rahul olla. Energiat on vähem. See on ju normaalne, sest vahepeal andsin endast rohkem, kui anda oli. Sellegipoolest olen üllatunud, kuidas päevad lähevad ja saan enam-vähem ühe asja tehtud. Käia tantsutunnis. Või siis jalutada mingid tunnid
Loe edasi »
Uus päev, uus pohmell. Tegelikult ennekõike väsimus. Üleeile oli viimane võte. Üle töötada ei olegi nii raske. Tunnise une pealt 16tunnisele võttele minna ja päeva lõppu oodata on väga raske, aga veelgi raskem on pärast selliseid perioode need esimesed vabad päevad. Siis saab nõrkus lõpuks tulla. Samal ajal on elukorralduse muutus. Enam ei pea minema – olen aru saanud, et ka see on aju jaoks töö ja võtab ressurssi, kohanemine! Kohanemise aeg. Noh ja samal ajal lööb sisse väsimus, mida lõpuks on aega kogeda, milleks on ruumi. See on üsna vastik taluda. Esimene päev ei taha kuhugi minna ja ei lähegi. Aga teisel päeval juba tahaks kodust välja saada. Aga ei jaksa hästi. Kõik tundub raske. Dopamiinivarud on nii tühjaks vajutatud ja nüüd, kus pole vaja enam pikaks päevaks veel pigistada, on kraan kinni keeratud ja millegi tegema hakkamine on võimatu. Mitte võimatu, saaks küll! Aga see tuleks samast kohast, kus tööle minemine ehk siis teadmisega, et olen küll kutu, aga teen ikkagi. See pole
Loe edasi »
Esiti kirjutasin kogemata oktiiber. Muudad paar tähte ja korraga on tunne nagu siis, kui šokolaad, mille sees on prõksuvad ja plahvatavad tükid. Universum paindub välgatusena suuremaks. Olen hobune, kes korra näeb silmaklappide vahelt kõrvale. Kuidagi on tunne, et elu on kinnielatud. Ometi ju võimalusi on palju. Või pole? Miskipärast tundub ilmselge, et on. Aga igapäevamured tiirlevad vägagi samadel trajektooridel. Kas kuhugi minna või mitte minna. Tulla ära või mitte. Nii et miski hoiab kinni, enda küljes nagu kärbsepaberil. Või õigemini nagu mingil sissesõidetud teel mööda liini nagu trollibuss. Trollibuss olla ei tahaks, rong tundub uhkem. Lõikab läbi metsade ja kaljude, sõidab siledaks rööbastele pandud münte ja veoautosid. Pakub sõitjatele sujuvat äraolemist.  Täna tuleb tööle minna. Ei jaksa üldse, aga mis ma muud ikka teeks. Lihtsalt väsimus on kontides. Võtteelu on ka juba natuke teistmoodi, pole enam nii soe. Aga sellest pole hullu. Talvised ja isegi novembrivõtted, kui võivad
Loe edasi »
Mingi pasun kuskil. Olen seda varem ka kuulnud. Selline, mida ootaks merelt. Ilmselt veoautod suudavad midagi sarnast kuuldavale tuua. Enne seda meenus väikevenna öeldu matustel. Ta meenutas vanaema öeldut, et kuidas tal on kahju, et tädipoeg, kes ka ülikoolini tema juures elas, Tartusse elama otsustas jääda. Mamma muutus elu lõpuaastatel järjest lapselikumaks, otsekohesemaks ja lihtsamaks oma väljenduses. Ütles, et ilma lapselapseta ja ainult oma mehega koos elades on nii igav.  Jäin toppama. Ju siis tuleb midagi muud teha? Mis siis veel uudist? Mis ikka saab olla, kui ainult kodus olla ja ravida.  Hiljuti lugesin kellegi kirjutamisharjumuse kohta, kuidas on mingi aeg, kui ta peaks kirjutama. Kui ei tule, siis ei tule, aga siis ei tee ka midagi muud. Ühesõnaga võib mitte kirjutada, pressima ei pea, aga siis on niisama, mingit muud tegevust ette ei võta. See tundub päris hea. Loob võimaluse selleks, et hakkab igav ja võib tulla mingi välgatus. Seda võiks täitsa proovida. Ma ainult ei t
Loe edasi »
Viimane nädal on olnud unenäoline retk läbi angiini kõrgpalavikumäestiku. Tuikudes läbitud kurud, tunnistajaks sadadele neelatustele, mis laamasid kokku surudes läbisid hõõguvat kokkupressitud kurku.  Kogemuse võrra jälle rikkam. Ega ei oskagi öelda, mis see siis oli. Ei saa eristada, mis oli uni ja mis päris. Haigus on mingi vahepealne hämar ala. Isegi, kui diagnoos on paigas ja selle külge saab ennast kinnitada kui köie külge, mis viib ühest mäetipust teiseni, siis kogemusena on äge haigus täiesti sürreaalne. Isoleeritus, pikali olek ja samas intensiivsus, vägagi šamanistliku rituaali taoline kogemus. On, mis ta on, aga argielust ja tavareaalsusest viib kõrge palavik ikka täiesti välja. Aga kuhu? Teisel haiguspäeval tundsin, et kerge käekell, mis mul muidu on ööpäevaringselt käe peal, segab. Võtsin ära ja on siiani kuskil voodi äärealal, keset kõrbe. Ma ei tea, kas seda peab tegema või mitte, ilmselt mitte, aga kuidagi hakkab meel ise tähendust otsima ja andma, mõtestama. See haigus
Loe edasi »
Akut on 11 protsenti ja 11. septembripäev. Täna on jahedam. Ei taha enam aknaid koguaeg lahti hoida. Hea ilm on see, kui aknad võivad alati olla avatud. Vahepeal uhkab sisse sooja tuult. Öö hakul tuleb veidi jahedamat. Aga alati on soe. Sellised need ilmad siin olid mõnda aega ja vaatamata haigusele oli see ütlemata meeldiv.  Täna on kurguvalu veidi vähem. Hetkel. Olen kogu selle haiguse jooksul aru saanud, et igas päevas on mõni tund, kus on kergem neelata, aga see ei ole senini midagi tähendanud. Sama äkki tuleb terav valu tagasi.  Mo mamma. Ei mäleta, kust see oli. Kuskilt.  Palavikku enam ei tohiks olla, peaks kraadima. Viimati jäi 37 peale pidama, praegu ongi selline kerge palaviku tunne. On aru ka saada, et vaheldub kerge higistamine ja külmatunne. Sügis tõstab pead ja ma vaatan järjest aktiivsemalt lennupileteid.  Mehepoeg, see on hea sõna. Seostub miskipärast peetervõsaliku kommentaariga Politseikroonikas. „Tuleb välja, et tegu pole mitte stepikilpkonna, vaid härga täis mehepoj
Loe edasi »
Tuul puhub. Sahistab lehtedes. Järjekordne suve lõpp. Kui lehed krabisevad. Olen seda kirjutanud ilmselt aastaid ja märganud. Kunagi võib-olla Õnnepalu kirjutas seda omakorda kusagil. Kuidas lehed teevad sügise saabudes teist häält. On kuivemad, ei sahinas on krabinat. Nüüd ei suuda ma seda enam mitte kuulda. Kõik kordub. Bret Easton Ellis kolis New Yorgist Los Angelesse, et narkootikumidest ja äratüüdanud kirjandusinimeste õhtusöökidest pääseda. Selle kohta oli tal hea sõna, mis ei tule praegu meelde. Geograafiline ... nojah, see sõna, mis sinna juurde käis oli oluline. Ehk tuleb hiljem meelde. Alguses tundis ennast uues linnas üksildaselt ja äralõigatuna. Arvata on. Kui ma olen üksinda kasvõi mõne päeva kuskil mujal, siis läheb ka väga üksikuks olemine. Aasia on olnud erand ilmselt selle tõttu, et esiteks pole ma iga kord käinud üksinda. Suhtes olles olen läinud kellegagi koos. Ei mäletagi praegu, et kuipalju ma siis üksi olen käinud. Aga ikka olen. Ja Aasia on olnud erand, sest seal
Loe edasi »