xoxo impeerium

Rõduuks on lahti. Korraks kostis mootori vinguvat häält justkui oleks saag käima tõmmatud. Praegu peaksid alustama ka arboristid puudelt okste langetamisega. See heli tuli siiski suurelt teelt, superbike kiirendas.  Lükkasin täna äratust kümne minuti kaupa edasi. Iga kord suutsin uuesti uinuda. Arvasin terve elu, et olen hommikuinimene, aga tuleb välja, et saab süsteemi ikkagi ka teisiti treenida. Üldse on õppimine, harjutamine, praktiseerimine huvitavad teemad. Kasvõi eilne tantsutrenn ... Nädal aega tagasi tundus, et olen üle võimete raskes trennis. Õppisime koreograafiat, mis läks liiga kiiresti kiireks ja ei tundunud tõenäoline, et mulle see meelde jääb ja ära teen. Eilses tunnis alustasime jälle uuest asjast ja tundus samuti päris raske. Siis aga läksime eelmisel nädalal õpitu juurde. Kordasime kiiresti üle ja hakkasime tempot lisama. Tuli üllatavalt hästi välja, mäletasin juba päris paljut. Ka seda, mida enda meelest eelmine kord ei suutnudki meelde jätta! Oli vaja lihtsalt l...

Üldpuhastusvahend. Veel kord. Lammas. Kana. Burks. Ma ei tea, kuidas ma söönuks saan. Hämmastavalt harva teen midagi pliidil, ahjus veelgi vähem. Putru ikka keedan pliidil, aga nii nagu ma eelmisel või isegi üle-eelmisel nädalal shakshukat tegin – juhtub päris harva. Ometi ju söön iga päev. Kui teen midagi süüa, eriti sellist, mida on hea veel mitu päeva süüa või veel parem, külmutada ja süüa siis, kui isu tuleb; need korrad on suurepärased. Kapis on midagi toitvat ja maitsvat. Kuidagi elu läheb nii kiiresti edasi, et mingil hetkel avastan, kuidas on võib-olla kuid mööda läinud viimatisest taolisest ettevõtmisest. Nii et seda söögitegemise osa võiks natuke upgrade’da küll. Kasvõi kord nädalas teha sooja toitu, mida hiljem ka veel paar päeva süüa, oleks suurepärane. Tegelikult tahakski uue shakshuka teha, aga selleks peab Laagrisse tomatite järgi minema. Neid peaks veel olema. Paprikad on ka poes ilusamad ja soodsamad kui tavaliselt. Nüüd muidugi meenub, et neljapäeval lähen juba rattam...

Uus hommik. Uus päev. Õhk seisab. Valgus tuleb läbi valgete pilvede. Keegi siristab okste vahel. Rohelises võras. Selline harras ilm. Kogu linn istuks nagu saunalaval. Vaikne ootus. Üle kahe tunni on juba valge olnud. Ööd on olnud unenäguderikkad. Juba kolmapäevast. Tavaliselt ma ei ärka öösiti üles, aga nüüd mitmendat ööd järjest. Kell kaks. Siis vist natuke hiljem veel ka. Vist jään ikka uuesti magama, aga hommikul tundub nagu oleks pool ööd ärkvel olnud ja mõelnud. Jumal teab millest, mina ei mäleta. Keegi vist ei tea, kuhu aeg kaob. Kes see vilistab seal puudevõras? Kellegi käest pole küsida ka seda, kuhu sokid kaovad. Tihtilugu just need, mis meeldivad, otsustavad kaduda või koguni röövitakse? Ja veel mitu tükki korraga. Olukord on tõsine. Võib-olla lihtsalt ei märka neid sokke kadumas, mis nii väga ei meeldi või siis ei kannagi neid nii tihti. Riiulil vaatavad aga koguaeg vastu. Ei märka ka neid sokke, mis ei kao ära. See on iseenesest mõistetav, et sokid, mis olemas, on olemas.

September on kenasti end sisse seadnud. Halb pole asjaolu, et ilmad on suvisemad, kui nad möödunud suvekuudel olidki. Joon kohvi. Vist pole liiga ärev. Vist pole. Mingi foon, teefoon. Kell hakkab üheksa saama. Sel nädalal on koolipäevad ja olengi kolmapäevastt kell kaheksa ärganud. Väga tore on. Näen päeva esimesi valgeid tunde ka. Eriti hõrguks teeb muidugi see kollane ketas seal äpikesesüsteemi epitsentris, mille ümber me tants siin käib. Mingis mõttes pole suuremat jumalat päiksest. Varsti saab putru. Tegelikult peangi juba varsti ju minema ka. Kell on märkamatult tunnikese täis tiksunud. Ilmselt teen unisena asju niipalju aeglasemalt. Unustan kella vaadata. Mingil hetkel märkan ehmatusega, et pean kohe välja minema. Tavaline lugu. Täna tundub siiski, et äkki ma ei hiline oma tüüpilist viite minutit. See juhtub nii, et lähen kodust välja umbes kümme minutit liiga hilja ja siis jõuan kiirustades enam-vähem õigeks ajaks.  Teise toa kõlaris mängib playlist, mille pealkiri on Electr...

Õudus on ikka see kirjutada üritamine. Millegi ettevõtmine. Aga see on teada. See on isegi raamatutes kirjas, et see on sageli kohutav kadalipp. Või kadalip? Ei teagi, kuidas see kirjutatakse, vist ikka kahe p-ga? Nojah. Ja olen aru saanud, et oluline on asju lõpetada. Muidu ongi algus, inspiratsioon, siis see katsumuste saabumine. Ja kui kuskil pooleli jääda, siis ei saa seda head tunnet, mis tekib, kui midagi on lõpetatud. See on mu põhilisi takistusi, tuleb uus idee ja see vana ei taha kuidagi enam edasi minna, ei tundu huvitav. Saavadki ainult need asjad lõpetatud, mis on kellelegi lubatud. Sest kokkuvõttes pole ju midagi nii ületamatut. Tuleb lihsalt läbi minna sellest vastikust etapist. Seda aga ei juhtu naljalt, kui pole kedagi, kes ootaks mingit kindlat asja.  Varsti on sünnipäevale minek. Rohkem ei jõuagi täna midagi vist teha. Surm on olla küll. Aga ei midagi hullu. Üks neist hommikutest, kui probleem tundub selles, et mingit suuremat raamistikku pole. Midagi, mis hoiaks ...

Olen elevil. Natuke kehvast ööunest, uinumatusest hajevil, aga ärkasin täna teadmisega, et lähen rattamatkale. Oma viis päeva ootasin ja taastusin. Puhkasin festivalidest ja pidudest. Kuid nüüd olen vist valmis. Jääb üle pakkida, ilmad on soodsad, kott ei tohiks liiga raskeks minna. Peas juba tegelen pakkimisega. Pea on natuke tühi ka. Aga olemine on hoopis parem kui eile, rääkimata üleeilsest. Tunnen, et mul peaks jõudu olema. Igapäevased asjad ei käi enam üle jõu. Ega mul kiiret pole, saan minna omas tempos. Kui muidu olen läinud bussiga kohe Hiiumaale ja sealt edasi vaadanud, siis seekord on tunne, et äkki läheks juba Tallinnast rattaga. Tundub kuidagi õige. Ja eks siis paistab, kuhu ja kuidas tee viib. Rehvid on üsna siledad, aga ehk peavad vastu. Kuskilt tahaks saada ka keskjooksu jaoks määret. Midagi seal veidi kriuksub. Muus osas peaks olema kõik hästi. Selle üle on ainult hea meel, et seljas ei pea midagi vedama. Tegelikult tahaks mingit panipaika ka ratta etteotsa, kahvlite kü...