xoxo impeerium

Olen elevil. Natuke kehvast ööunest, uinumatusest hajevil, aga ärkasin täna teadmisega, et lähen rattamatkale. Oma viis päeva ootasin ja taastusin. Puhkasin festivalidest ja pidudest. Kuid nüüd olen vist valmis. Jääb üle pakkida, ilmad on soodsad, kott ei tohiks liiga raskeks minna. Peas juba tegelen pakkimisega. Pea on natuke tühi ka. Aga olemine on hoopis parem kui eile, rääkimata üleeilsest. Tunnen, et mul peaks jõudu olema. Igapäevased asjad ei käi enam üle jõu. Ega mul kiiret pole, saan minna omas tempos. Kui muidu olen läinud bussiga kohe Hiiumaale ja sealt edasi vaadanud, siis seekord on tunne, et äkki läheks juba Tallinnast rattaga. Tundub kuidagi õige. Ja eks siis paistab, kuhu ja kuidas tee viib. Rehvid on üsna siledad, aga ehk peavad vastu. Kuskilt tahaks saada ka keskjooksu jaoks määret. Midagi seal veidi kriuksub. Muus osas peaks olema kõik hästi. Selle üle on ainult hea meel, et seljas ei pea midagi vedama. Tegelikult tahaks mingit panipaika ka ratta etteotsa, kahvlite kü...

See kuupäev on alati maagilisena mõjunud. 21 kui mu sünnipäev ja juuli kui see mulle alati meeldinud suvise müstika sügavik. 21. juuli tundub nii kindlalt suvega ümbritsetud, et midagi halba juhtuda ei saa. Ilm peab, juhtuvad vaid suvised asjad ja minus on mingi kindel usk, et see kestab veel kaua-kaua. Kuskil septembri lõpuni, nagu Euroopas.   Nüüd ongi nii, et eile keskööpaiku jõudsin koju. Tagasi Tallinnasse. Siin on nagu suvi. On nagu tahaksin minna Paljassaare randa. Arvata on, et leian sealt palju rahvast. Erinevat rahvast kui Illiku laiult, aga ehk on ikka vahva? Igaljuhul rattaga sõita ja lasta oma ajju kulunud keskkondadel, kuid nende mõne nädalaga nii kaugele jäänud, uuesti leebe soolase lainena üle ajukurdude uhada. Jah, mingis mõttes on ju kuskil käimine tõesti nagu alati värske (ja alati sama) laine, mis üle rannakorallide rullub. 

Arvuti on jäänud natuke aeglasemaks. Kõvaketas on liiga täis. Tuleb tühjendada. Ilus suvine päev. Sain täna öösel suhu. Ei saanud. Kui kõik otse välja kirjutada, siis tulebki see, mis esimesena pähe tuleb. Näiteks praegu siis selline vale. Valed, valed. Valged valed, hädavaled. Kättemaksuvaled.  Natuke jamps on oll. Kuidas sul? Peaks ühe kohvi jooma. Kell on juba pool neli. Peale festivali läksin veel teistega tähistama ja järgmisel päeval kodus ei osanud samuti magama minna. Nüüd ma siis magasin, 6-7 tundi. Kokkuvõttes olin ainult natuke und saanud. Seetõttu on vaatamata kenale ilmale siiski pisut kehv. Ei midagi hullu. Isegi hullem võiks olla, aga näe, õnneks ei ole. Selline olek, kus tegutseda saab, aga häiriv on juba mõte millegi ettevõtmisest.  Õhtul kell seitse on koosolek. Sain just aru, et ma võin ju võtta telefoni kaasa ja osaleda õues olles. Sõita rattaga või pikutada rannas. Kui ma juba enne välja ei jõua. Praegu on päris okei siin kontorilaua taga. Üks tegevus. Ait...

Täna magasin kodus ja olemine on hoopis uimasem. Eile muidugi jäi unetunde väheks ja seetõttu läks lõunapaiku raskeks. Täna tuleb teistmoodi päev. Juba olengi natuke ajahädas, sest homme oootab festivalitöö ja täna on vaja käia laos. Tavaliselt katsun hoiduda selliste kohustuste enda peale võtmisest, aga hakkan vist vaikselt alistuma. Seda ohtu pole, et ma ennast kuhugi totaalselt kinni paneks, sest oma aega täiesti ära anda pole mulle kunagi liiga palju meeldinud. Projekti peale minnes on okei, piiratud aeg, aga püsivalt – ei-ei. See ju pole mingi elu. Eks ma muidugi õpin ka seda, et tehes midagi teiste jaoks, pole see aeg tegelikult kaotatud. Vabatahtliku töö puhul on tõenäoliselt grupienergia väga hea. Inimesed, kes lähevad ainult raha järele ... ütleme nii, et sinna satub tõenäoliselt rohkem neid, kes ei taha seal tegelikult osaleda. Sisemine vastuolu väljendub selles, et pole põnev, halvematel juhtudel isegi väga vastumeelne. Ja mis vaib nii ikka tekib? Olematu. Pigem teha midagi ...

Puugimaa, mu sünnimaa. See ei tähenda midagi, lihtsalt tuli esimesena pähe millegipärast selline lause.  Jõudsin veidi aega tagasi koju. Läksin välja kesköösel, nüüd on keskpäev. Olin ära vähem kui kaksteist tundi. Ometi oli see rikas kogemus. Nimelt tekkis õhtu saabudes rahutus. Tuttav rahutus, mis minu puhul vist on seotud talumatu rutiiniga. Eriti, kui selleks ei oska põhjust leida. Kui päevad on liiga ühesugused, samal ajal, kui see pole seotud kohustustega. Raske on elada teadmisega, et võiks elada hoopis teistmoodi, teha mida iganes, aga mingil arusaamatul põhjusel, ilmselt mugavusest lasen päevadel kulgeda ühtemoodi, olles samal ajal mitte kuigi rahul. Nii. Aga see rahutus on ka hea, sest eile ma ikkagi lõpuks andsin järgi ja otsustasin kinnitada kotid ratta pakiraami külge ja asuda teele. See oli muidugi julge ja hüpe tundmatusse, aga kokkuvõttes väga lihtne plaan. Niisiis, kui keskööl välja läksin, olid rattale pakitud telk, lebomatt, magamiskott. Üks õlu ka. Õhtu oli meel...

Suvi ongi käes. Terminaator on taas ratastel. Ja paljud teised bändid. Ja festivalid. Sellest on vähemalt viis aastat, kui ma viimati külastajana festivalil käisin. Ühel hommikul sõbraga rääkides tuli mul mõte, pigem nali, et võib-olla tulevikus soovitatakse muusikafestivali teraapiana. Mulle see nii mõjus. Tegin küll tööd, aga see inimeste vahel olemine, kuhu oli segatud pingutus (mis on ka ju külastajal, kui mõelda, et sajab näiteks vihma, mingil hetkel ei jaksa), aga kuhu tahes-tahtmata mõjus muusika ja suure rahvahulga sigin-sagin.  Oma võlu on kohtadel, mis on nagu läbikäiguhoovid. New York, Tallinna lauluväljak ja vabaõhumuuseum, poe esised. Turuplatsid! Nendes keeb elu. Sellistes kohtades joonistub nii selgelt välja, kuidas iga maja ja platsi muudavad elavaks inimesed. Kui sattuda sellisesse kohta, näiteks turule õhtupoolikul, kui veel mõni üksik müüja mõne leti taga istub, siis on kogu maagia kadunud. Õigemini on ka see osa maagiast. Aga see, mis mulle meeldib turuplatside ...