xoxo impeerium

Mul oli plaan õues kirjutada. Läks meelest. Nihkus ja nihkus see õueminek, lõpuks läksin. Spontaanselt. Sumena poes polnud ammu käinud, see on nii armsaks saanud. Mis siis seal on, küsisin endalt riiulite vahel hajevil. Seal on teistmoodi. Eristumine, milleks pole palju vaja. Mingi põnevus ka, iga kord on erinev kaubavalik ja müüjannagi, kuid midagi on neis töötajais, mida mujal naljalt ei näe. Võib-olla see, et nad ei pea seda elu lõpuni tegema jne, aga ei! – mingi hästi eluterve ostukogemus, jutt ei jookse mõnitamisse, dialoog on kahepoolne. See kõik on see, millest ma olen unistanud. Kaugete arengumaade ebahügieenilistest tingimustest naasnuna, jäi igatsus ka võõraste inimeste omavahelisest võimalikust suhtlusest. Kõige mugavam on mitte kokku puutuda. Eriti praegu on tänu telefonile ja individualismile inimesi vähe näha. Kõik on kodus telefonis. New Yorgis pidi samamoodi olema, tänavakultuuri asemel vaikus. See on valus, sellised muudatused, "Palle üksi maailmas". Jutt ärk...

Meelt treenida saab mitmel moel. Aegna, kus ma niipalju käinud, leidsin sangha kodulehelt endast vanu pilte, 2018. aastast ning, jah, kaheksa aastat on mööda libisenud. Nüüd tahaks taas minna. See päevakava, mida vaatasin, tuletas meelde, kuidas seal see elu käib. Ühtlane rütm, koos teistega, aga samas vaikuses ja omaette. Pole üldse halb. Sõber helistas, kes peab autoga sõitma töökojast teise, tooma sealt vajaliku jupi, elektrilise akna moototi, mis katki oli läinud. Viissada eurot paar tundi Tallinna liikluses venimist. Raske on igatseda. Ta ise ütles ka, et talle ei meeldi ikka autoga sõita. Kui elad juba aastaid Kalamajas, kust on ka raske välja saada ummikute tõttu, aga otsad on lühemad ja see 45 minutit viru ringini seismist on tüütu, aga teinekord siis lähed jala ja saad kiiremini. Tuleb meelde, kui tüütu on see päevasel ajal Tallinnas tegutsemine. Kodulinn. Nüüd, kus rõduni ulatuvad rohelised pungad, on ta muidugi meeldivam, talutavam, kui talvel. Rattasõidu aeg on käes. Paar s...

See seitsmemagajapäev jäi kummitama. Tahaks selle legendi kuskilt üles otsida. Väga meeldejääv nimi. Seitsmevennapäev on vist ka ... Seda ma igaljuhul mäletan, et rahvakalendris pole magajatel erilist tähtsust olnud. 28. juunil vist see aset leiab, kuigi aset ei leia vist suurt midagi. Meenub, et kui sel päeval sajab, siis võib seitse nädalat sadada. Sellega tuleb arvestada.  Ikkagi õnneks on tujud muutlikud. Väga imelik on juua teistsugust kohvi, kui harjumuspärane. Just teistmoodi valmistatud. Vähem piima, rohkem vett, tulemus on üliimelik. Ma ei tea, mis ajast ma hakkasin kirjutamise kõrvale kohvi jooma, aga see pidi olema aastaid tagasi. Algselt see nii ei olnud ja tegelikult see natuke segab, vähemalt sellist kiiret kirjutamist. Kes see filmirežissöör oli, kes ütles, et filme tuleb teha odavalt, kasumlikult ja kiiresti. Igatahes ta ühes varases filmis mängis Jack Nicholson, kes ütles, et valetada võib vaid kahele inimesele: politseile ja oma naisele.  Suhtlemine on äärmis...

Ma ei viitsi mitte midagi teha. Aga ikkagi teen. Mida ma teen? Hui tean. Teen, mida teen. Seda mis tuleb. Ma ei tohigi ette teada, sest siis see poleks looming, eks? Midagi sellist võib mõelda, nii läheneda. Ma olen nii vihane. Tahaks laiali midagi peksta. Ma ei tea miks ma isegi vihastan. Selle inimeksistentsi peale, mida Bob Odenkirk nimetab ilma tähenduseta farsiks. Milleks seda tõsiselt võtta? Pigem võtta tõsiselt seda õuesolemist, seda mitmekesisust ja igavust. Tuul tuletab meelde osavõtmatust. Mitte kinni hakkamist. Tuul vihiseb läbi ja tuulelt on midagi õppida, ma usun. Lähenemist. Hoiakuid. Käitumist :D Tuul. Siis on sinine taevas, mis on parem kui pilves, sest on rõõmsam. Võib-olla on pilves ilma vaja lihtsalt sellepärast, et see on sitt. Tujutu ja teeb inimesed morniks. Selle kõrval on lihtsam olla tänulik, kui taevas on sinine. Eksju, onju. Eri keeled, eri meeled. Keel kellegi kurgus. Vaata kui erinevalt võib keelt kasutada. Kes targutab, kes suudleb, kes puudutab külmunud t...

Jälle on 28. aprill. Juba viiendat päeva! Haruldane juhus. Kellegi juhis. Kellegi juhises oli viga! Peab üle vaatama paberid ...  Emal on homme operatsioon.  Mainis nagu muuseas, et tal on ilmselt abi vaja haiglast koju saamisel. Kui hakkasime – see toimus venna sünnipäeval – küsima, et mis kuupäeval, et teaks arvestada, siis ei tulnud sealt mingit vastust. Tuli, aga ta pööras ringi asja. Hakkas rääkima, et saab taksoga ka jne. Mina kuulsin üldse esimest korda, et tal opile minek. Küsisin, et mis opp. Vaatas kõrvale ja jäi tummaks nagu ta ikka teeb, kui ma küsin midagi, mis mind huvitab. Tavaline vestlus on selline, et tema uurib ja puurib ja ei jäta järgi ka siis, kui ma palun seda. Seekord pidi tema vastama ja oi kuidas ta siis ei taha rääkida. Nagu see poleks minu asigi üldse teada, mis operatsioon tal tuleb.  Sinine taevas, päikeseline ilm, õnnistus. Pärast seda jubedalt mõjunud talve on see tõesti nii hea, et paistab päike, kuidagi helge on kõik. Olen veel veendunum ...

Hommik. Uus päev. Oota, ma vajan kohvi. Kuidas kell 12 sai? Ma ärkasin kell kaheksa, aga olin vist mingis poolteadvusetus olekus :D Okei, pesin linad, aga ikkagi ... neli tundi? Vist ikka püüdsin magada veel, sest polnud ärkamiseks hakkamist. Mul pole midagi aja raiskamise vastu.  AI kipub tegema esimest versiooni millestki üllatavalt hästi. Olgu see siis koduleht, kood või näiteks mõni pilt, aga kui soovid midagi seal muuta, siis ta muudab ka midagi muud, mida pole palunud. Isegi kui rõhutada eraldi, et „kõik muu jäta samaks”, siis on ikka midagi juurde tekkinud, midagi vähemaks jäänud või siis see asi, mida muuta, on muudetud hoopis teistmoodi ja kardinaalsemalt, kui palutud. Siis on hea, kui on see esimene variant alles, sest isegi paludes teha uuesti nii nagu oli ehk tagasi võtta paar sammu, siis ta võib täitsa lolliks minna. Kogu see hullus on lõpuks ikkagi pigem rahulikuks teinud. Töötajatest, kes seda solgutamist ja pidevat muutuste keerises olemist, teadmatust on pidanud ta...

Päikeselises toas kirjutada – mõnus.  Kui tahad kellelegi öelda hästi, siis ütle: sa oled muhe sepik.  Sellline juhend. Eluks-oluks. Mugavad olmetingimused – nii kirjeldati ühes töökuulutuses vetelpäästja ametiposti mugavusi. Lihtsalt huvitav, pole ammu seda sõna, olme, kuulnud. Olme on vist iseenesestmõistetavaks muutunud.  Aga kõikidest asjadest kõige rohkem meeldib mulle vesi. Mitte isegi vesipüks, aga laiemalt – vesi. Mis selle veega siis? Ma ei tea ... Väiksena meeldis juba veega mängida, väga isegi. Ehitada ojadesse kividest tammesid, juhtides veeliikumist, õppides vett tundma. Võisin terve päev seda teha. Samuti mere ääres kindluse ehitamine, mille müüre lained aplalt himustasid, naksates järeleandmatult kuni lõpuks tuli laine, mis sõitis üle nõrgestatud valli.  Eile kui uinusin, mängis vaikselt Ööülikooli loeng, Rainer Sarnet rääkis, millest ikka kunstnikud räägivad, lugusid elust ja loomisest. Jäin poole peal magama, kuid midagi meenub, mingi selline mõte, e...

Tundub, nagu oleksin juba päevi sama kuupäeva toksind. 24. aprill. Sisse toksind. Nagu rähn nokaga pakku. Pakule pea. Paneb pea pakule. Aeg panna pea pakule. On vist selline väljend? On jah. Pandi pea pakule. Ise vist ei saa? Või saab? Endale saab panna nööri kaela näiteks. Oksa tõmmata. Kui elad Oksa tänaval ja hakkad koju minema, võib keegi öelda, et tõmbad oksa, jah? Mulle tundub nagu saaks ikkagi enda pead pakule panna. Kõlab ju küll. Millal siis? Millal võib öelda, et pea on pakul. Pandud. Minnes ise kirve alla, mis see muud ikka tähendab?  24. aprill on kolmandat päeva, olen selles kindel. Veendunud. Veennud mind vastupidises on mitu oinast. Läbi valedetektori on välja ujund mitu roigast. Saarmaid, kopraid, mäkrasidki mitu. Ei taha rohkem, aitab, ei taha ennast hakata riimidega väsitama. See on lõbus, aga võib viia liiga pikalt mõtlema, pingsalt, kirjutamine nagu üldse looming peaks tulema ilma pingutuseta. Nüüd olen selles end veennud. Veendunud. Võib-olla mitte isegi mitte ...

Kätte täna seda ei saanudki. See font ... Vahel häirib, vahel mitte – nagu ma iseennastki. Siiski vist siin on kõikse parem. Nett välja, valgus maha. Dark mode on jube kehv sel libreoffice’l. Korra sai vist proovitud. Paul Thomas Anderson, parim elav stsenarist ilmselt, ütles intervjuus, et on jäänud kirjutama maailma halvimasse programmi, Wordi. Samas, see võimaldavat tal justkui trükimasinal vajutada tabe, taandrida oli vist selle nimi, aga nupp masinal on ikkagi tab, jumal teab, kuidas eesti keele ministeeriumis see otsustet, nahui.  Säm ütles, et tal on väga raskeid päevi. No kirjeldas oma loomingulist protsessi. Kuidas ei saa mõni päev üle paari sõna kirja. Kuni tuleb ootamatu katalüsaator – see vist on Eesti vaste sõnale trigger?, - mis annab palale kandva idee. Sest kandev idee peab olema väidetavalt. Nii öeldakse sageli. Õnnepalu ütleb, et ta pihtimuslikus stiilis, päevikuvormis raamatutes on ikka algus ja lõpp, kuidas siis muidu. Küllap. Veel üks triip. Veel üks jutt, vest...

Nüüd suutsin! Kirjutada välja: september. (Kuupäevan tekstiprogrammis, mida siin ei näe.) Kuu algus, mis meenutab kunagiste kooliaegade alguse aegade õudu, on selja taga. Nüüd on töö. Nüüd on elu. Nagu muul ajalgi. Igal ajal oma ärevus, aga hetkel ma seda ei tunne. Tegin midagi, mida harva olen teinud. Tantsutunnist tulles võtsin Maximast kaks jõhvika Synebrychofit – nii vist on selle õunaveini baasil valmistatud long drink’i ametlik nimi – maakeeli longerot. Kõrvalriiulilt läks korvi tuttav Casa Charlize’i pinot grigio. Kirjutasin selle valesti, aga las ta olla. Siin hommikusel lahtikirjutusel ei tohi jääda guugeldama ega mõtisklema detailide üle. Mõlemad joogid libisesid hästi. Huvitav, et ma pärast õhtuseid tantsutunde, jõudes koju vahel tõesti kesköö eel, lähengi kohe voodisse, muidugi kui ma ei söö enne. Aga ka varasemad tunnid lõppevad nüüd pimedas. Eilne lõppes kell kaheksa. Üheksa ajal olin kodus ja viskasingi vaikselt voodisse. Kuulasin põnevat reisisaadet Aserbadžaanist, kuhu...

Imeline hommik. Ärkasin hea tujuga ja siiani on kuidagi erakordselt kirgas ja helge meeleolu. Ilm on nagu paradiisis. Päike paistab, aga ka pilved liiguvad, mõned neist puistavad pisaraid, mis jäävad puudesse krabistama, justkui midagi salakeeles sosistades. Võtsin välja oma fotoka, kümme aastat tagasi ostetud kompaktkaamera, mis teeb endiselt paremaid pilte kui telefonid. Tore taaskohtumine üle mõne aasta, kui ei viitsinud sellega pilti teha. Nüüd suvel oli mul teda vaja. Liiga palju olin teinud kompromisse, teinud pilte telefoniga, kuigi teadsin, et see, mis ma püüda tahan, tuleks paremini välja Olympuse kahesaja eurose aparaadiga. Ostsin ta (alati märkan ja veits häirib, kui keegi ütleb elutu asja kohta „ta“) 2014 või 2015, vist pärast esimest India reisi. Nii et see on minuga kaasas käinud pea kõikidel Aasia reisidel. Aga palju on pilte ka Mustamäest, Nõmmelt, mõnest inimesestki. Kohtades, kus olen palju olnud, kodu ümbruses või tuttavates paikades, on pildid teistsugused. Seal on ...

Siit ma lähen. Unine olek, kell kaheksa läks uni. Omajagu veider oli vaikselt aru saada, et ma olin viis tundi diivanil maganud, sinna vajunud ja jäänud. Esimene tiir pilguga kaardistamist andis vastuse küsimusele, kus ma olen. Kuid uusi küsimusi tuli vaid juurde. M i k s ma magan ilma tekita, prillid ees, tuled kõik ju põlesid. Ei tea. Ju siis need unerohud tegid oma iseloomulikku ringkäiku. Pole neid mõnda aega võtnud, võis mõjuda küll seda puhku suuremalt. Aju on endiselt veidi udus, kuid mitte lootusetult. Ma siiski saan aru, kus olen ja eesootavad tegevused ei tundu ülemäära rasked.  Sademetevabad päevad paistavad läbi saavat ja meie 4päevasel näib sadu muudkui süvenevat. Mingi crocsi moodi jalavari võiks kaasa olla küll. Võiks ju olla praktiline. Külm ei hakka.  Nonii, kas rohkem ei jaksagi? Ei-ei-eiiiii. Kui ma midagi ootan, siis õhtust tantsutrenni. See tõusis kavasse alles eile õhtul. Ostsin kuuajase paketi ja täna toimuv on üks kahest tunnist, kus tekkis huvi käia. K...

Rõduuks on lahti. Korraks kostis mootori vinguvat häält justkui oleks saag käima tõmmatud. Praegu peaksid alustama ka arboristid puudelt okste langetamisega. See heli tuli siiski suurelt teelt, superbike kiirendas.  Lükkasin täna äratust kümne minuti kaupa edasi. Iga kord suutsin uuesti uinuda. Arvasin terve elu, et olen hommikuinimene, aga tuleb välja, et saab süsteemi ikkagi ka teisiti treenida. Üldse on õppimine, harjutamine, praktiseerimine huvitavad teemad. Kasvõi eilne tantsutrenn ... Nädal aega tagasi tundus, et olen üle võimete raskes trennis. Õppisime koreograafiat, mis läks liiga kiiresti kiireks ja ei tundunud tõenäoline, et mulle see meelde jääb ja ära teen. Eilses tunnis alustasime jälle uuest asjast ja tundus samuti päris raske. Siis aga läksime eelmisel nädalal õpitu juurde. Kordasime kiiresti üle ja hakkasime tempot lisama. Tuli üllatavalt hästi välja, mäletasin juba päris paljut. Ka seda, mida enda meelest eelmine kord ei suutnudki meelde jätta! Oli vaja lihtsalt l...

Üldpuhastusvahend. Veel kord. Lammas. Kana. Burks. Ma ei tea, kuidas ma söönuks saan. Hämmastavalt harva teen midagi pliidil, ahjus veelgi vähem. Putru ikka keedan pliidil, aga nii nagu ma eelmisel või isegi üle-eelmisel nädalal shakshukat tegin – juhtub päris harva. Ometi ju söön iga päev. Kui teen midagi süüa, eriti sellist, mida on hea veel mitu päeva süüa või veel parem, külmutada ja süüa siis, kui isu tuleb; need korrad on suurepärased. Kapis on midagi toitvat ja maitsvat. Kuidagi elu läheb nii kiiresti edasi, et mingil hetkel avastan, kuidas on võib-olla kuid mööda läinud viimatisest taolisest ettevõtmisest. Nii et seda söögitegemise osa võiks natuke upgrade’da küll. Kasvõi kord nädalas teha sooja toitu, mida hiljem ka veel paar päeva süüa, oleks suurepärane. Tegelikult tahakski uue shakshuka teha, aga selleks peab Laagrisse tomatite järgi minema. Neid peaks veel olema. Paprikad on ka poes ilusamad ja soodsamad kui tavaliselt. Nüüd muidugi meenub, et neljapäeval lähen juba rattam...

Uus hommik. Uus päev. Õhk seisab. Valgus tuleb läbi valgete pilvede. Keegi siristab okste vahel. Rohelises võras. Selline harras ilm. Kogu linn istuks nagu saunalaval. Vaikne ootus. Üle kahe tunni on juba valge olnud. Ööd on olnud unenäguderikkad. Juba kolmapäevast. Tavaliselt ma ei ärka öösiti üles, aga nüüd mitmendat ööd järjest. Kell kaks. Siis vist natuke hiljem veel ka. Vist jään ikka uuesti magama, aga hommikul tundub nagu oleks pool ööd ärkvel olnud ja mõelnud. Jumal teab millest, mina ei mäleta. Keegi vist ei tea, kuhu aeg kaob. Kes see vilistab seal puudevõras? Kellegi käest pole küsida ka seda, kuhu sokid kaovad. Tihtilugu just need, mis meeldivad, otsustavad kaduda või koguni röövitakse? Ja veel mitu tükki korraga. Olukord on tõsine. Võib-olla lihtsalt ei märka neid sokke kadumas, mis nii väga ei meeldi või siis ei kannagi neid nii tihti. Riiulil vaatavad aga koguaeg vastu. Ei märka ka neid sokke, mis ei kao ära. See on iseenesest mõistetav, et sokid, mis olemas, on olemas.

September on kenasti end sisse seadnud. Halb pole asjaolu, et ilmad on suvisemad, kui nad möödunud suvekuudel olidki. Joon kohvi. Vist pole liiga ärev. Vist pole. Mingi foon, teefoon. Kell hakkab üheksa saama. Sel nädalal on koolipäevad ja olengi kolmapäevastt kell kaheksa ärganud. Väga tore on. Näen päeva esimesi valgeid tunde ka. Eriti hõrguks teeb muidugi see kollane ketas seal äpikesesüsteemi epitsentris, mille ümber me tants siin käib. Mingis mõttes pole suuremat jumalat päiksest. Varsti saab putru. Tegelikult peangi juba varsti ju minema ka. Kell on märkamatult tunnikese täis tiksunud. Ilmselt teen unisena asju niipalju aeglasemalt. Unustan kella vaadata. Mingil hetkel märkan ehmatusega, et pean kohe välja minema. Tavaline lugu. Täna tundub siiski, et äkki ma ei hiline oma tüüpilist viite minutit. See juhtub nii, et lähen kodust välja umbes kümme minutit liiga hilja ja siis jõuan kiirustades enam-vähem õigeks ajaks.  Teise toa kõlaris mängib playlist, mille pealkiri on Electr...

Õudus on ikka see kirjutada üritamine. Millegi ettevõtmine. Aga see on teada. See on isegi raamatutes kirjas, et see on sageli kohutav kadalipp. Või kadalip? Ei teagi, kuidas see kirjutatakse, vist ikka kahe p-ga? Nojah. Ja olen aru saanud, et oluline on asju lõpetada. Muidu ongi algus, inspiratsioon, siis see katsumuste saabumine. Ja kui kuskil pooleli jääda, siis ei saa seda head tunnet, mis tekib, kui midagi on lõpetatud. See on mu põhilisi takistusi, tuleb uus idee ja see vana ei taha kuidagi enam edasi minna, ei tundu huvitav. Saavadki ainult need asjad lõpetatud, mis on kellelegi lubatud. Sest kokkuvõttes pole ju midagi nii ületamatut. Tuleb lihsalt läbi minna sellest vastikust etapist. Seda aga ei juhtu naljalt, kui pole kedagi, kes ootaks mingit kindlat asja.  Varsti on sünnipäevale minek. Rohkem ei jõuagi täna midagi vist teha. Surm on olla küll. Aga ei midagi hullu. Üks neist hommikutest, kui probleem tundub selles, et mingit suuremat raamistikku pole. Midagi, mis hoiaks ...

Olen elevil. Natuke kehvast ööunest, uinumatusest hajevil, aga ärkasin täna teadmisega, et lähen rattamatkale. Oma viis päeva ootasin ja taastusin. Puhkasin festivalidest ja pidudest. Kuid nüüd olen vist valmis. Jääb üle pakkida, ilmad on soodsad, kott ei tohiks liiga raskeks minna. Peas juba tegelen pakkimisega. Pea on natuke tühi ka. Aga olemine on hoopis parem kui eile, rääkimata üleeilsest. Tunnen, et mul peaks jõudu olema. Igapäevased asjad ei käi enam üle jõu. Ega mul kiiret pole, saan minna omas tempos. Kui muidu olen läinud bussiga kohe Hiiumaale ja sealt edasi vaadanud, siis seekord on tunne, et äkki läheks juba Tallinnast rattaga. Tundub kuidagi õige. Ja eks siis paistab, kuhu ja kuidas tee viib. Rehvid on üsna siledad, aga ehk peavad vastu. Kuskilt tahaks saada ka keskjooksu jaoks määret. Midagi seal veidi kriuksub. Muus osas peaks olema kõik hästi. Selle üle on ainult hea meel, et seljas ei pea midagi vedama. Tegelikult tahaks mingit panipaika ka ratta etteotsa, kahvlite kü...

See kuupäev on alati maagilisena mõjunud. 21 kui mu sünnipäev ja juuli kui see mulle alati meeldinud suvise müstika sügavik. 21. juuli tundub nii kindlalt suvega ümbritsetud, et midagi halba juhtuda ei saa. Ilm peab, juhtuvad vaid suvised asjad ja minus on mingi kindel usk, et see kestab veel kaua-kaua. Kuskil septembri lõpuni, nagu Euroopas.   Nüüd ongi nii, et eile keskööpaiku jõudsin koju. Tagasi Tallinnasse. Siin on nagu suvi. On nagu tahaksin minna Paljassaare randa. Arvata on, et leian sealt palju rahvast. Erinevat rahvast kui Illiku laiult, aga ehk on ikka vahva? Igaljuhul rattaga sõita ja lasta oma ajju kulunud keskkondadel, kuid nende mõne nädalaga nii kaugele jäänud, uuesti leebe soolase lainena üle ajukurdude uhada. Jah, mingis mõttes on ju kuskil käimine tõesti nagu alati värske (ja alati sama) laine, mis üle rannakorallide rullub. 

Arvuti on jäänud natuke aeglasemaks. Kõvaketas on liiga täis. Tuleb tühjendada. Ilus suvine päev. Sain täna öösel suhu. Ei saanud. Kui kõik otse välja kirjutada, siis tulebki see, mis esimesena pähe tuleb. Näiteks praegu siis selline vale. Valed, valed. Valged valed, hädavaled. Kättemaksuvaled.  Natuke jamps on oll. Kuidas sul? Peaks ühe kohvi jooma. Kell on juba pool neli. Peale festivali läksin veel teistega tähistama ja järgmisel päeval kodus ei osanud samuti magama minna. Nüüd ma siis magasin, 6-7 tundi. Kokkuvõttes olin ainult natuke und saanud. Seetõttu on vaatamata kenale ilmale siiski pisut kehv. Ei midagi hullu. Isegi hullem võiks olla, aga näe, õnneks ei ole. Selline olek, kus tegutseda saab, aga häiriv on juba mõte millegi ettevõtmisest.  Õhtul kell seitse on koosolek. Sain just aru, et ma võin ju võtta telefoni kaasa ja osaleda õues olles. Sõita rattaga või pikutada rannas. Kui ma juba enne välja ei jõua. Praegu on päris okei siin kontorilaua taga. Üks tegevus. Ait...